Kordamine on tarkuse ema:P

...ehk siis loll, kes vabandust ei leia (sobib pealkirjale juurde).

Homme siis jälle kooli.

Väike ärevus ikka sees. Kõik vihikud ostetud ja valgendaja.

Kiire informatsioon!

Ma pole pikalt blogisse midagi kirjutanud, aga eks ikka selle tõttu, et midagi märkimisväärset polegi kirjutada.

Olen käinud tööl, siis vahel veidi lõbutsemist ka sekka ja siis jälle töö.

Viimasel nädalal on eriti teemas töö, kuna üritan saada nii palju töötunde kui võimalik. Raha mulle ju meeldib.

Aga tegelikult tahtsin ma praegu jagada Teiega oma unenägu. See oli vastik, ebameeldiv uni.

Üritan nii selgelt kui saab selle ära seletada. Üks seik siis kogu unenäost:

Ma olin oma Tallinna sugulaste majas. Ülemise korruse toaletis, mis oli hoopis vangikong. Keegi nähtamatu oli hullusärgis. Mingi teema oli veel nagiga ka. Nagi kukkus vangivalvurile peale. Ma ei mäleta küll miks, aga ma läksin sinna ruumi sisse ja tahtsin teha seda, mida toaletis ikka tehakse. Samal ajal üritasin ma seda nähtamatut hullu eemale peletada, kuid ta sai mulle noa selga löödud. Siis hakkasin ma jooksma treppidest alla, kui ta mu enam-vähem kinni suutis püüda. Haaras mu punase rinnahoidja pealast, aga suutis vaid paela noaga hävitada, sest ma juba hüppasin trepist alla. Treppide vahelt, pigem. (Nagu koridorideski on mitu trepi ja väike vahe on neil.) Kedagi aga polnud toas. Kui juba õue jõudsin, oli enesetunne üsna kehv ja ma olin väga nõrk. Ma suutsin trepist alla kõndida garaaži ette, kus nägin paari sugulast ja palusin abi kutsuda. Nad oli kuidagi väga tundetud ja aeglased. Mina aga maas lamamas juba, kuna ei suutnud enam kontrollida oma keha. See hakkas ennast tasapisi välja lülitama. Üks sugulastest küll tuli ja ütles vaid, et ma ei liigutaks, kuna muidu muudab see asja hullemaks. Ning et kiirabi on juba teel. Kuid tänu pikale ootamisele hakkasin ma vaikselt hääbuma. Just seda nüüd tahangi kõige enam kirjeldada! Et ma tundsin seda kõike unes nii reaalselt. Ma tundsin, kuidas esialgu mu alakeha end välja lülitas, seejärel käed...nuga seljas ma lamasin mõtetega, et "Nüüd ma surengi. Ja mulle ei tulda appi. Kuradi kiirabi peaks ammu siiin olema. Ma tahan juba hetke, kus ma ärkan haiglavoodis üles ja näen oma ema ning õde minu juures olevat. Ja et nad ütleksid, et kõik on möödas ja korras." Seejärel valasin veidi pisaraid, sest tundsin, et enam ma ei suuda..Veel tuli verd üles.

Seepeale ärkasingi aga üles ja pidin minema toaletti.

Kõige häirivam oli unenäo juures see, et kiirabi ei tulnudki. Ja see, mida ma seda kõike nähes tundsin, oli jube. Hetkel seletasin kiirelt ära. Aga tol hetkel tundsin ma iga hetke iga oma keharakuga ja see kõik oli nii tõene. Ma tõesti mõtlesin üles ärgates korraks, et ma kujutan ette, mis tunne on inimestel, kes hakkavad surema. Sest ma pole eales sellist asja kogenud.

Unenäod on teine maailm ja ma olen tänulik, et sellised asjad kui unenäod üldse olemas on. Aga mõned on ikka liiga õudu tekitavad.

Töö

Tunnen end tõesti nagu vana kala oma töös.

Kavatsen ikka augustikuu lõpuni ära olla.

Raha ju tuleb. Tippi ka isegi et. Vaja teenida, et minna sügisel Soome HIMi kontserdile ning käia Marléni Tartus külastamas. Meelelahutus vajab oma osa.

Rääkimata riietest ja aksessuaaridest!:D

Ma olen riiete fanatt. Seda olen varemgi maininud.

Ja üleüldse on tore töötada, kus töötan. Seda just uute tutvuste osas. Tutvusi leiab nii töökaaslaste kui ka klientide seast.

Ning tähelepanust klientide poolt väheks ei jää. Vahel teevad olemise täitsa rõõmsaks:D Aga ega ma kõigest ei viitsi ega tahagi kirjutada. Las jääda putka ja selle väljaku raamesse, mis seal toimub.

Igatahes rahul olen! Enne kui tööle üldse sain, jagasin agaralt karu nahka enne kui karu käeski. Aga näe, vot..dollari märgid silme ees ikka innustasid ja sain selle va," karu" kätte ka.

Rock Ramp 2010

Räägin siis oma elamustest.

Nii palju, et festivali alale päris ei pääsenudki. Ainult ööklubisse, kus Anal Caves esines. See ööklubi nägi päris kummitustemaja välja väljast poolt. Seest muidugi nagu meie Pärnu Rokiklubigi. Nagu oleks Tšernobõlis või kuskil Venemaal asuvas mahajäetud kohas.

Ja seal sees võis kuumuse tõttu rabanduse saada. Tõsiselt saun oli ikka. Väljas oli selle kõrval lausa paradiis.

Kuid kahju, et festivali alasse ei läinud. Oleks saanud Erkki-Siimu pääsme ka veel.

Väga oleks tahtnud näha Vennaskonda, JMKE'd, Terminaatorit ja Winny Puhhi.

Aga ega ma poleks niikuinii saanud näha kõiki bände, kuna vaatamata faktile, et mul pidi seekord terve nv vaba olema (omal tungival soovil) helistasin ma siiski tööandjale ja avaladasin soovi olla siiski laupäeva öösel tööl.

Kuid ettevalmistused laupäeva öösel tööl olemiseks seal Viljandis küll eriti hästi ei sujunud. Magasime neljakesi bassimehe Otto autos. Suur kõlar juhiistmel, Mairo juhi kõrvalistmel ning Threesome taga. Istmed kõik alla ning nii me end üritasime seal taga ära mahutada kolmekesi. Lusikaasend tegi olemise kergemaks. Kuid täielik silgud pütis oli olla ning üldse umbne ja mul tekkis väike paanika, et nii vähe ruumi. Aga paar, kolm tundi suutis ära magada. Lõpuks hakkas veel päike ka kütma.

Kuigi kõik polnud nii nagu oleks võinud olla-oli reis meeldejääv.

Sai Viljandit külastatud..süüa otsida vara-vara hommikul linna peal..ise mitte just kõige paremas olekus olles. Siis karvaseid nähtud!:P Ja kuulatud. Ja ebameeldivust tundud. Need untsu minevad asjad kipuvad olema tihtipeale täitsa väärt . Sest siis on, mida meenutada.

Ja mõndadele inimestele võisin taas jätta endast vale mulje, et olen ülbe ja ei tee välja. Kuid kaugeltki mitte pole/polnud see nii, kuigi käitusin küll sedasi.

Kurjast vaimust vaevatud:P

Viimastel päevadel on tuju väga negatiivne.
Võib-olla tuleneb see sellest, et mul on pikad tööpäevad selja taga ning, et olen üsna vähe magada saanud.

Eile käisin sünnipäeval, mille kohta võiks öelda, et see oli ettevõtmine, mis võinuks minu päevakavast ära jääda. Oleks võinud puhata selle asemel. Seal oli ka terve aeg morn tuju, kuigi alati on ju kerge naeratada ja mured ongi kadunud.

Öösel samuti ei saanud und. Kokkuvõtteks sobiks, et minu sõna ei maksa midagi. Ei viitsinud enda emotsioone kontrolli all hoida ning kirusin ja vandusin- ainult need tegevused lõõgastasid. Kolisin lausa oma magamisasemest viha ja nutuga suurde tuppa magama, kus Olle isa norskamine oli isegi et meeldiv heli.

Täna samuti olin töö juures jonnakas. Tüütu oli klientidele toredat nägu ja häält teha. Raske ka. Aga ma olen ju proffessionaal ja pean olema proffessionaalne, mis puudutab minu tööd.
Ja minu kahjuks ei saanud ma 10 minutitki rahulikult istuda, vaid inimesi aina vooris. Äi vedanud.

Nüüd jõudsin koju, ja ikka pahur. (Vaatamata faktile, et sain palka täna. A küll ma homme hõiskan.) Ning tahan Teiega jagada oma mõnusat vingus olekut. Võib-olla keegi Teist tunneb sama...siis teate, et Te pole üksi.

Tugev tugev negatiivne energia..ma vaatan oma väikese kontrollpendliga...trrrr (tsiteerides Necro Strike'i lugu "Pendliga petturist prohvet").