Käisin siis lõpuks oma põlveoperatsioonil ära. Suutsin taas opisaalis pisaraid poetada. Kuna opisaalis olles, nägin pealt ettevalmistusi, kuidas kanüül veeni torgati ja üks jalg paljaks jäeti ja ülejäänud keha kinni kaeti, siis see hirmutas veel enam.
Seekord mulle rahusteid ei antudki, kuid, kui oma pulssi katsusin, siis lõi see ikka kiiremini kui muidu. Õnneks oli ema end minu opi ajaks tööle kirja pannud, seega sain tema nö. õlal halada. Mugav.
Narkoosi hulka sain ka veidi naerugaasi, kuid üles ärgates suutsin vaid tönnida korralikult, nagu alati. Igaks juhuks küsiti, kas mul on valus, et nii hullusti nutan, kuid siis tuli ka vastus, et "eii". Ja lasin aga edasi. Kuid siiani mõtlen kui mõnus ja imelik on narkoosi saada...igakord on öeldud, et hakka lambaid lugema....enam ma seda ei tee. Esimene kord muidugi üritasin. Arvasin, et jõuan 20ni neid lambaid lugeda, et kindlasti narkoos mõjub aeglaselt, aga ei. 2 sekundit ja siis käib plõks ja järgmine hetk ärkad segasena üles. Seekord ärkasin ma opisaalis väga reipalt üles. Oleksin õele jalaga näkku löönud ja rebisin parema käe, mis oli kinni seotud, lahti. Ütlesin, et hakkame minema! Kuigi seekord kadus narkoosimõju kiiremalt kui eelmistel kordadel. Ärkamisruumis juba oli mõistus tunduvalt selgem. Sain oma valuvaigistit ja olin pilvedes. Edasi trasporditi mind mu palatisse, kus juba üsna pea toodi ka süüa. Oii, kui kiirelt kalasupp minu sisse kadus. Sest eelmine päev sõin ma viimati kell 4 päeval ja enne oppi ju süüa ei tohi.
Tänu sellele, et ema seal töötab, siis sain endale ka kosmeetilise lõikuse, mida muidu igaühele ei tehta. Nii, et arm peaks väga väga väike jääma. Väga õnnelik selle üle.
Nüüd jalg vaikselt paraneb, saan magnetravi, mis tõesti aitab. Ning ka seda tasuta:P
Ainuke altkäemaks, mis ema arstidele andis, oli Olle ema tehtud kook, mis asetati ärkamisruumi lauale ja mis kadus väga kiirelt.
Aga selleks aastaks jäävad minu alkoholitarvitamised ära. Kuramus. Ei saa jõulude ajal veini lurpida ja aastavahetusel šampust mekkida. Konjak on ainuke, mida juba aastavahetusel tohib võtta. Kleepuvad joogid nagu liköörid ja magusad joogid nagu siidrid, veinid jms on mängust väljas, mis on just kõige paremad. Konjak on ju päh.
Peale selle mind tohutult häirib, kui aeglaselt ma liigun! Jään poole tee peal bussipeatusest koju minnes seisma, sest solvun omaette, et ma nagu tigu liikuda saan. Napakas jah. Tervis nõuab ohvreid.
Ning duši alla pääsen ka alles nädala aja pärast :(. Miss it.
Sulgeks silmad ning ärkaks paari nädala pärast, kui saab duši all käia korralikult, trennis taas hakata käima ja normaalselt liikuda. A vähemasti sai asjaga ühele poole. Et uueks aastaks uued mured.
Tegelikult ju ei saa hädaldada midagi, lõppude lõpuks on asi seda kõike väärt.
Mina olen juba selline rõve veidi, seega pidin selle pildi lisama. Nagu maasikas ju.
