HS

Pärnu jää-ja lumefestival 2012

Alustame aga maha tegemisega! 1...2...3...läks!
Nimelt käisin ma oma ema, Iriina, Mariina, Olle onutütre ja tema pojaga Jääfestivali avamisel. Ilma osas küll vedas. Kõigest miinus kolm kraadi külma. See on minu jaoks soe mis soe. Veidi tuuline oli Vallikääru jõudes, aga sai hakkama. Kahju oli lihtsalt nendest väikestest tüdrukutest, kes iluuisutasid ja tantsisid. Vabandage, niivõrd-kuivõrd tantsisid. Liigutused olid küll lihtsamast lihtsamad. Neil olid nii õhukesed hõlstid seljas ja pead olid ka paljad. Mul tuli puhtalt juba nende vaatamisest kananahk peale. Ma olen viimasel ajal seda õues korraks palja peaga ja kampsuniga ringi lippamist tõsiselt võtma hakanud. Olen endale selgeks teinud LÕPUKS, et see võib karmilt kätte maksta kunagi hiljem. Isegi muretsesin üle pepu jope endale see aasta, et strateegiline koht ikka soojas oleks. Lapsi tahaks ka ikka saada ju. Nii, et käin ringi nagu kubujuss. Järgmiseks talveks muretsen endale kindla peale suusapüksid! Aga see kogu komplekt on ju hirmkallis, et äkki saan suve jooksul jaole millegile odavale. Ja järjekordselt olen juba teemasse sisse sõitnud muu jutuga. Aga nii see minu puhul käibki.

Igatahes, Jääfestivali avamine oli keskmine?, ei midagi erilist. Pea terve uisutamise ja tantsimise aja lasti kirikumuusika taolist materjali. Ehk siis masendavat muusikat. Kui jõulude ajal emale jõuluteemalist plaati tegin, siis sain selle halva kogemuse osaliseks. Jõululood eesti keeles ja koori poolt ei ole kohe üldse minu maitse. Oleks võinud olla rohkem tümpsu muusika osas. Kasvõi Metsatölli, mis oleks pannud rahva rohkem kaasa elama ja liigutama seal külma käes seistes. Ometigi on nii palju elavaid versioone ka aeglastest lugudest. Minu arust 'Sõrmuste Isanda' repertuaarist lasti ka midagi kuuldavale, mis oli veidi rütmikam ja see juba läks! Ausalt öeldes tuleshow oli ainukene põnev osa. Minu meelest oli ka Jääfestivali avamise ilutulestik uhkem, kui see oli seda aastavahetusel. Peale seda uurisime lähemalt lumeonne. Märkus: nad oleksid võinud samal ajal kõlaritest muusikat lasta. Aga ma leidsin omale meelepärase lume ehitise, milleks oli Bumerangi jääbaar, kust kahjuks jõle kehva finantsseisu tõttu midagi sooja osta ei saanud. Seega tegime kiirelt minekut.

Aga lumelinn on küll ilus! Tallinnas olen ka paar korda käinud lumelinna uuristamas, kus proovisin iglus istumise ära ja kuna järjekord oli mõnus, siis jagati ka tasuta kuuma jooki. Aga see oli veel helegematel aegadel. Peaks olema õnnelik, et üldse midagi tehakse! Mille peale mu ema lausus, et niisama sitta pole ka vaja toota.

Ütleme nii, et kooleva eesti rahva jaoks oli tehtud igati ilusad matused. Seega kõik oli nii nagu olema pidi.
Kindlasti rüüstan veel päevavalges seda lumelinna, kuna tol hetkel oli võimatu seal rahvarohkuse tõttu liigelda.
Kunagi aga tahaksin külastada Soome või Norra jäähotelli. Tahaks ära proovida, elame ju vaid korra.

Natukene lugemist ka sekka: http://www.ohtuleht.ee/464139

Halasta!

Liikvel on taas kõhugripp. Täpsemini talvine oksendustõbi ehk Norwalk-viirus. Ei tea kaua minu organism jaksab sellest kõrvale põigata. Loodetavasti kuni lõpuni välja!

Esialgu sai selle viiruse Iriina. Järgmisena langes Mariina, kel oli lisaks veel väike palavik. Kolmandana sai selle viiruse Olle väike sugulane Joosep. Ja siis juba Olle ise. Nüüdseks on rajalt maha võetud Joosepi ema. Argo ja mina- nö. last man standing.

Juba mitme inimese pealt jälginud, millisena mööduks mu 24h. Ainult oksenda ja värvi potti. Nüüd iga kord, kui end väsinuna või veidigi kehvasti tunnen, mõtlen automaatselt gripile! Ehk asjaolu, et pole vereliini pidi Leesar päästab meid Argoga. Oleksin ülimalt õnnelik selle üle.

Vahepeal on kasu ka, et oled "sissetungija"...