Aiia.

Hetkel on nii valus olla...lausa nutma ajab. Mitte emotsionaalse valu tõttu, vaid füüsilise valu tõttu.

Mis mõttes?

Argo, Olle isa rääkis pidevalt, et võiks Geisyle võtme teha juba kuna on näha, et ma seda vajan. Muidugi oli selline jutt mulle väga meeltmööda. Aga ega ma sellest eriti suurt numbrit ei teinud oma mõtetes. Niisiis, paar päeva enne 24. detsembrit öösel teleka ees kaisus olles mainis Olle mulle, et teebki mulle maja võtme ja korteri võtme. Ma mõtlesin endamisi, et äkki ta sonib või taolist. Aga väikene rõõmutunne tuli ikka. Järgmisel päeval oli meil plaanis minna linna ostukeskusesse Rimisse sisseoste tegema. Olle ei soninudki öösel, sest et ta lasigi teha mulle võtmed Rimis! Selline happy happy joy joy oli minul, aga ma ei näidanud seda välja.

Nonii, christmas time ...

Kohe mainiks ära, et seekordne jõululauppäev oli kuidagi liiga tavaline. Pole ka ime, sest ma olen ju vanemaks saanud ja mõistan asju teistmoodi, kui eile. Kuigi eelmine aasta oli mul ka piisavalt vanust, tundsin ma seda mõnusat rahulikku ja samas ärevat tunnet enne pere lauda istumist. See aasta aga ei aidanud ka jõulutunde tekitamisele kaasa väheke lund. Muidugi oli tore koos perega lauas ühist aega veeta ja teeselda,et päkapikk tõi väikesed kingitused kuusepuu alla, aga rohkem enamat see polnud. Lapselik vaimustus on üle läinud, millest on kuidagi kahju. Oli ju tore aeg ometi, kui Sa lapsena läksid pöördesse ka kõige väiksematest asjadest nagu: vanaisa toob kana või siis Disney multikate vaatamine ja lootus, et äkki kunagi saan Minagi olla printsess ja kõik ihaldavad Mind vms. Lihtsad asjad valmistasid rõõmu. Õnneks oli vaid nii vähe vaja. Kuid nüüd vaatan maailma hoopiski tumedama pilguga. Eks see tule ka sellest, et ma tean asjade tegelikku kulgu ja külge. Võtan asju reaalsemalt. Reaalsemalt oskan võtta tänu oma intelligentsile, mis on omandatud läbi teadmiste, mida olen saanud koolist, vanematelt, ajakirjandusväljaannetelt jne. See kõik aga tulebki ajaga.

Ilukirjandus ilukirjanduseks. Nüüd pean veel mõtlema, et peale jõulude on pereliikmetel sünnipäevad tulekul. Kuidas küll sellistel aegadel rahaga välja üldse tullakse. Kindlasti on tuhandeid inimesi Eestis, kel on sõpradel ja sugulastel jõuludega ligidasel ajal sünnipäevad. See viib päris miinustesse keskmise eestlase. Teada on ju, et eestlased elavad alla oma võimete Eestis, seda rahalises mõttes. On ju maksta korteri eest, auto eest, toitu on vaja lauale, elekter ja vesi nõuab oma osa. Ja väikene 8000 krooni ei päästa. Olen negatiivne, aga samas vaatan ju tõele näkku. Olen realistlik!

Etapid.

Alates hetkest, mil Sind eostatakse ja Sa oled emaüsas ja Sina loode hakkad arenema - siis algab Sinu elu. Igaühel meil siin maamuna peal on midagi, mida oodata.

Kõige tavalisemad etapid:

1. Looteeas, kui sa ootad, millal Sa sündima hakkad ja ilmale tuled.

2. Peale sündimist vanemad ootavad ja kes teab, aga ka Sa ise ootad, mil sa saad roomama hakata ja peale seda kõndima (seda ootab vast iga väike laps!).

3. Väga tähtis on ära ka mainida, kui laps unistab, mil saab ta ise juba toitu süüa.

4. Oodatakse, mil saab minna kooli ja teiste lastega koos tunda, et oled piisavalt arenenud, et olla täiskasvanu.

5. Oodatakse, et Sa saad läbitud põhikooli ja edasi minna kuhugile, kas siis õppima või töötama.

6. Oodatakse, mil saad minna autokooli ja tunda vabadust, et Sa oled saanud endale autojuhiload ja saad sõita, kuhu vaid hing ihaldab.

7. Oodatakse, mil Sa saad 18, et hakata käima väljas pubides ja saad rahulikult juua ilma, et peaksid muretsema politsei pärast.

8. Oodatakse, mil Sa saad omale oma isikliku korteri, et saada nooreks perenaiseks ja koos mehega elada.

9. Oodatakse, mil Sa saad pere luua ja lapsi kasvatada.

10. Oodatakse, mil saadakse lapsega hakata rõõme jagama nagu kõik eelnimetatu siseldas.

Ei oska rohekm kosta, sest ei tea kas vanemas eas ma nii väga ootan, et elukaaslasega vananeda ja muud sellist asja. Eks näe seda alles kauges tulevikus, mis kiirelt kätte tuleb...masendav.

Head mõtted lennake!..

Istusin siis arvuti taha, sest TV-s sai hea film otsa. Mõtlesin, et kirjutaks midagi blogisse, aga viimasel ajal pole üldse mõtteid. Pea on tühi nagu kõrb. Kuid teadagi isegi kõrbes on mingitki elu! Seega lootust on, et midagi ma ikka suudan kirjutada.

Panin peale hea muusika ja naudingi nüüd koos muusikaga oma uusi mõtte idusid. Niisiis järsku tärkaski, et muusika on vajaka sõber, sest tänu muusikale tekivad mul sellised emotsioonid, mis soodustavad heade mõtete teket. Siis mõtlesin, et kuidas muusika sedasi mõjub ja tegin isegi väikseid meenutusi ühest saatest, mida ükskord nägin. Saates olid lapsed, kes oskavad väga noorelt mängida trumme või jätta meelde peale ühte klaverilugu selle. Eriti jäi meelde mulle poiss, kes oli/ on 3aastane ja tema ema rääkis, kuidas ta oli kuulanud muusikat enda kõhu peal, kui tal laps kõhus oli- et äkki siis see mõjuski tema pojale, miks too nii hästi trumme oskab taguda. Otsisin ka internetist infot ja leidsingi, et muusika oma kőige algupärasemas vormis saadab inimest juba looteeast alates, mil ta kuuleb oma ema rütmiliselt pulseerivat südant, organismi elutegevust ning ema ümbritseva väliskeskkonna helisid. Nii hakkavad inimest kujundama muusika pőhikomponendid - rütm, helid ja liikumine. Ütleksin, et veab sel lapsel, kelle ema sedasi teeb. Laps saab olema siis musikaalselt võimekas. Kuid vähemasti tean seda nüüd arvestada, et ise kunagi oma rasedakõhule panna mingi MP3 vms. Muidugi oleks parem ka, kui ema või isa on mingil määral musikaalsed või saaks laps muusikageeni vanavanemate kaudu.

Naastes siis tagasi jutu juurde, kus ma rääkisin, kuidas muusika mõjutab mind vaimselt...Muusika vaimne mőju avaldub tunnetes, mőtetes, assotsiatsioonides ,mida muusika kuulamine meis tekitab. Seeläbi stimuleerib muusika ühtlasi meie loovust. Vőib öelda, et muusika on inimtunnete keeleks väljendades ning kujundades meie tundeid. Minu seob praktiliselt alati ilus muusikapala loovussõlmed lahti, päästab need valla. Hea abi on meloodia koos viisiga. Päästerõngas missugune! Muusika on oma olemuselt abstraktne keel, mis tänu sellele omadusele jőuab kuulaja alateadvusesse kiiremini, kui sőna. Minu sõna selle peale.