Kohe mainiks ära, et seekordne jõululauppäev oli kuidagi liiga tavaline. Pole ka ime, sest ma olen ju vanemaks saanud ja mõistan asju teistmoodi, kui eile. Kuigi eelmine aasta oli mul ka piisavalt vanust, tundsin ma seda mõnusat rahulikku ja samas ärevat tunnet enne pere lauda istumist. See aasta aga ei aidanud ka jõulutunde tekitamisele kaasa väheke lund. Muidugi oli tore koos perega lauas ühist aega veeta ja teeselda,et päkapikk tõi väikesed kingitused kuusepuu alla, aga rohkem enamat see polnud. Lapselik vaimustus on üle läinud, millest on kuidagi kahju. Oli ju tore aeg ometi, kui Sa lapsena läksid pöördesse ka kõige väiksematest asjadest nagu: vanaisa toob kana või siis Disney multikate vaatamine ja lootus, et äkki kunagi saan Minagi olla printsess ja kõik ihaldavad Mind vms. Lihtsad asjad valmistasid rõõmu. Õnneks oli vaid nii vähe vaja. Kuid nüüd vaatan maailma hoopiski tumedama pilguga. Eks see tule ka sellest, et ma tean asjade tegelikku kulgu ja külge. Võtan asju reaalsemalt. Reaalsemalt oskan võtta tänu oma intelligentsile, mis on omandatud läbi teadmiste, mida olen saanud koolist, vanematelt, ajakirjandusväljaannetelt jne. See kõik aga tulebki ajaga.
Ilukirjandus ilukirjanduseks. Nüüd pean veel mõtlema, et peale jõulude on pereliikmetel sünnipäevad tulekul. Kuidas küll sellistel aegadel rahaga välja üldse tullakse. Kindlasti on tuhandeid inimesi Eestis, kel on sõpradel ja sugulastel jõuludega ligidasel ajal sünnipäevad. See viib päris miinustesse keskmise eestlase. Teada on ju, et eestlased elavad alla oma võimete Eestis, seda rahalises mõttes. On ju maksta korteri eest, auto eest, toitu on vaja lauale, elekter ja vesi nõuab oma osa. Ja väikene 8000 krooni ei päästa. Olen negatiivne, aga samas vaatan ju tõele näkku. Olen realistlik!
0 comments:
Post a Comment