Ümber palava pudru

Suvel sai planeeritud, et sünnipäevakingiks saan ma tatoveeringu raha. Et siis peale oma sünnipäeva, kui raha ilusti käes, lähen tegema. Aaga...toimusid muudatused. Peab ikka suvesse selle edasi lükkama. Ma saan hoopis "kingiks" kirjanduse eksamiks valmistumise kursuse. Mul pole absoluutselt mingeid komplikatsioone sellega. Ma käin siis 3 kursusel. Näiteks see kirjanduse kursus maksab üle 2ooo krooni. Mõelge ise siis...kui sedasi maksad veel 3 kursuse eest. Põhimõtteliselt mu ema kogu vaba raha läheb eksami kursuste ja igasuguste abimaterjalide ostmise alla.
Kuid ma Tean, et see eufooria, mis mind tabab peale eksamite sooritamist, on seda kõike pingutamist ja raha kulutamist väärt.

Ma olen positiivselt meelestatud teadmisega, et need kõik eksamid, mis võtan, on täiesti teostatavad. Tuleb vaid õppida ja mulle täitsa meeldib ajalugu endale selgeks teha. Mingi kihk on mul ajaloo õppimisel peal.
Teiste jaoks võib-olla kõige kergem, aga minu jaoks kõige raskem, on kirjanduse eksam. Ma olen päris mitu head kirjandit oma elu jooksul kirjutanud. Kuid viimasel ajal jääb nagu vajaka. Ma muudan oma kirjandi nii kuradi keeruliseks. Ja sellest ka tingitud mitte kõige paremad hinded...Mul see probleem, et kui ei tule enam pähe, millest kirjutada, siis hakkan segast teksti kirjutama, et saada 3 leheküljetäit teksti ja see tõmbab punktisumma alla. Ja loogiline mõtlemine pole mul ju parim omadus. Lugedes teiste kirjandeid, taban kohe ära, et need on lihtsad, loogilised ja samas head kirjandid. Minul see puudub, a no loodan, et see kursus aitab.

Ma tean, et patran ühe ja sama teema ümber, aga see on hetkel kõige tähtsam teema minu elus.

Ja siiani mõtlen, kui sürrrealistlik on see, et sügisest olen ma juba ülikoolis. Kuskil teises linnas, kaugel kodust ja lähedastest :(