Käidud, näidud, tehtud

Mu kallis sõbranna Marlén saabus eile Pärnusse. Seega me otsustasime, et võiks midagi teha. Aga mõttesse ei tulnud midagi peale klubisse mineku. Kuna peale klubisse mineku pole midagi teha!

Rokiklubi on ka üsna alla käinud koht. Ja pubideski erilist rahvast siin ei liigu. Noortekast rääkimata.

Aga igatahes me valmistusime korralikult. Kuna teades, milline rahvas klubides liigub ja , et me tantsida suudaks, siis pidime mõnusa koguse alkoholi ära jooma.
Esialgu nagu minule omane suutsin hilineda Munnu juurde. Tema juures siis võtsime paar õllet (oh, kui kaua pole õlut joonud, aga ega ei kahetse ka, et pole kaua joonud) . Edasime suundusime Selverisse, kust sai soetatud Viru Valge Shuffle Appletini, Schweppes, ja veel paar siidrit ning veidi hallitusjuustu-mmm.

Lõpuks maandusime järgmise sõbranna juures. Laotasime asjad laiali ning asusime aga tööle:D
Meie mandile lisati veel vahuveini.
Kuid ega see kraam eriti alla ei läinud.
Algul oli täitsa hea vahuveini juua ja hallitusjuustu kõrvale süüa ning veidi viinamarju ning juttu ajada.
Aga hiljem nii väga tore enam polnudki. Hiljem sõitsime umbes kella 1 ajal öösel kesklinna Teatri kohvikusse, kus saime oma jooke veel lõpetada. Ning tutvusime ka paari uue tüdrukuga, kahjuks. 2 neist olid täitsa okeid, aga üks oli ikka tõsine mimm. See, kui üleolevalt ja uhkelt ta kordumatult oma juukseid viskas ja tema olek...ja ta jutt... Me lihtsalt üritasime Marléniga olukorra üle elada...ise "suu ammuli olles". Aga vähemasti oli ka üks hea asi seal Teatri kohvikus olles, seal oli üsna mitu tuntud näitlejat ning keda sai imetleda. Ja meie lauale tehti isegi jook välja!

Umbes 2 ajal öösel siis asusime me teele Bravosse. Üsna veider oli olla, kuna see oli mul esimene kord klubise minna. Kõik oli nii uhke seal, läbi kolme korruse toimus pidu ja palju ilusaid inimesi. Kuna meil oli vaid 2 VIP-pääset, siis mina sain olla see, kes kuidagi raha kokku klappides sai endale pileti hinna kokku. Aga kuna ma kohtasin seal oma eks-klassivenda, siis sain endalegi VIP-pääsme, õnneks! Kuna seal Bravos veedetud aeg osutus üsna üürikeseks. Oleks võinud tantsida, aga lihtsalt see, et me esimese asjana toaletti suundusime, andis jubeda vaatepildi. Toalett oli tüdrukuid täis. Seal toimus isegi nö. kätš. See oli täiest hirmutav, kuna see toimus toaletti saamise üle. Ja põhjustaja tegi seda täiesti alusetult. Siis juba mõistsime, mis inimestega siin klubis tegu on (jah, ma üldistan hetkel vb). Ja meil hakkas see kõik üsna vastu ning vähemasti meie Marléniga põgenesime. Võtsime auto ja sõitsime minema. Iga roju oma koju.

Hiljem ütlesin Marlénile autos, et katsugu veel keegi öelda, et : "Geisy, kas sa hakkad tibiks kätte ära minema!"

Järele mõeldes, siis ega need klubitajad nii väga pahad nüüd polegi ju. Kuna lihtsalt mina olen teistsugune inimene. Minu jaoks on nad kuidagi pinnapealsed ja nende sisemaailm pole võib-olla nii suur, kui minu ringkonnal, kellega lävin (aga ega neid see ei häiri). Aga see ei tee ju neist halbu inimesi. Lihtsalt ma peaks ikka oma liistude juurde jääma. See ju tegelikut nagu iseloomudegagi. Mis iseloomud sobivad, mis mitte.
Näide: olime seal kohvikus ja arutasime, et me võime kasvõi karupükste ja lolli tantsuga klubitama minna, et mis vahet seal on. Isegi demonstreerisime oma tantsu. Kuna ega me teiste pärast ju ei lähe klubitama. Ikka, et end ise välja elada tantsuga. Siis aga üks see tõsime mimm reageeris selle peale nii, et meie hoiaks temast siis eemale. Et neil hakkab muidu mark. Et isegi, kui kõrvuti tantsime, siis ei suhtle. Kui suhelda vaja, teeme mingi salakeele, et aru saaks, et lähme ja istume ja räägime. Nende põhieesmärk vaja olla nii ilus kui võimalik ja mehi sebida.

Kui peaks minema kunagi klubisse, siis Tartusse. Sain aru, et isegi seal normaalsem.

Hetkel põen väikest kultuurišokki.