Kiire informatsioon!

Ma pole pikalt blogisse midagi kirjutanud, aga eks ikka selle tõttu, et midagi märkimisväärset polegi kirjutada.

Olen käinud tööl, siis vahel veidi lõbutsemist ka sekka ja siis jälle töö.

Viimasel nädalal on eriti teemas töö, kuna üritan saada nii palju töötunde kui võimalik. Raha mulle ju meeldib.

Aga tegelikult tahtsin ma praegu jagada Teiega oma unenägu. See oli vastik, ebameeldiv uni.

Üritan nii selgelt kui saab selle ära seletada. Üks seik siis kogu unenäost:

Ma olin oma Tallinna sugulaste majas. Ülemise korruse toaletis, mis oli hoopis vangikong. Keegi nähtamatu oli hullusärgis. Mingi teema oli veel nagiga ka. Nagi kukkus vangivalvurile peale. Ma ei mäleta küll miks, aga ma läksin sinna ruumi sisse ja tahtsin teha seda, mida toaletis ikka tehakse. Samal ajal üritasin ma seda nähtamatut hullu eemale peletada, kuid ta sai mulle noa selga löödud. Siis hakkasin ma jooksma treppidest alla, kui ta mu enam-vähem kinni suutis püüda. Haaras mu punase rinnahoidja pealast, aga suutis vaid paela noaga hävitada, sest ma juba hüppasin trepist alla. Treppide vahelt, pigem. (Nagu koridorideski on mitu trepi ja väike vahe on neil.) Kedagi aga polnud toas. Kui juba õue jõudsin, oli enesetunne üsna kehv ja ma olin väga nõrk. Ma suutsin trepist alla kõndida garaaži ette, kus nägin paari sugulast ja palusin abi kutsuda. Nad oli kuidagi väga tundetud ja aeglased. Mina aga maas lamamas juba, kuna ei suutnud enam kontrollida oma keha. See hakkas ennast tasapisi välja lülitama. Üks sugulastest küll tuli ja ütles vaid, et ma ei liigutaks, kuna muidu muudab see asja hullemaks. Ning et kiirabi on juba teel. Kuid tänu pikale ootamisele hakkasin ma vaikselt hääbuma. Just seda nüüd tahangi kõige enam kirjeldada! Et ma tundsin seda kõike unes nii reaalselt. Ma tundsin, kuidas esialgu mu alakeha end välja lülitas, seejärel käed...nuga seljas ma lamasin mõtetega, et "Nüüd ma surengi. Ja mulle ei tulda appi. Kuradi kiirabi peaks ammu siiin olema. Ma tahan juba hetke, kus ma ärkan haiglavoodis üles ja näen oma ema ning õde minu juures olevat. Ja et nad ütleksid, et kõik on möödas ja korras." Seejärel valasin veidi pisaraid, sest tundsin, et enam ma ei suuda..Veel tuli verd üles.

Seepeale ärkasingi aga üles ja pidin minema toaletti.

Kõige häirivam oli unenäo juures see, et kiirabi ei tulnudki. Ja see, mida ma seda kõike nähes tundsin, oli jube. Hetkel seletasin kiirelt ära. Aga tol hetkel tundsin ma iga hetke iga oma keharakuga ja see kõik oli nii tõene. Ma tõesti mõtlesin üles ärgates korraks, et ma kujutan ette, mis tunne on inimestel, kes hakkavad surema. Sest ma pole eales sellist asja kogenud.

Unenäod on teine maailm ja ma olen tänulik, et sellised asjad kui unenäod üldse olemas on. Aga mõned on ikka liiga õudu tekitavad.