Monday, November 8, 2010 | By: BloodRayne

Milline oskussõna sobib tänase Eesti ühiskonna iseloomustamiseks kõige paremini-

- kas postindustriaalne ühiskond, infoühiskond või teadmusühiskond?

Ma pooldan, et kipub postindustriaalse ühiskonna poole, vaatamata asjaolule kui kõrgelt arenenud on meie tehnoloogia.

Aga miks siis ikka postindustriaalne?
Esiteks, nagu tollalgi, valitseb meie riigis mingil määral klassisüsteem: alam-, kesk-ja kõrgklass. Seda iseloomustab üsnagi hästi emapalk.
Teiseks, meil on tähtsale kohale seatd haritud spetsialistid, aga "unustatakse" ära, et keegi peab ka lihttöid tegema ning sellega end normaalselt ära elatama (mitte nii, et elatakse suust suhu).
Kolmandaks, massimeedia on lahutamatu tunnusjoon meie ühiskonnas.


Oi, kuidas mulle meeldib neil teemadel arutada ühiskonnaõpetuses!
Rääkida sellest, et Eesti ei tundu olevat heaoluriik. Sotsiaalne võrdsus on meile juba vaikselt muutunud võõraks siin.

Samuti on mulle ette antud selline teema:
Tooge 3 näidet Eesti valitsuse (ministrite) tegevusest viimase 2 nädala jooksul?
Konkreetselt vastaks, et sittagi ei saada nad korda peale viletsuse. Enamjaolt. Majandusanalüütikud on need, kes jagavad asja.
See oleks üldine iseloomustus.

Aga kellele meist poleks siis selge, et meie eluolu on siin täiesti pees. Siinkohal saab arutada sünnitoetuse üle (5000lt 1000le), ravimite hindade üle, teada-tuntud teema PALK (lihttöölised saavad sandikopikaid, vaid pumba juures olijad suudavad korralikult end ära elatada)-ebanormaalne, kui väike toetus on puuetega inimestele, jne.
Töökaudu võin öelda, et meil on seal üks peaaegu 2aastane tüdruk, kes ei saa ise hingata ja on enamik aja oma elust haiglas veetnud. Välismaal on selleks mõeldud põetajad, kes su kodus last põetavad ning need põetajad maksab kinni riik.
Väljamaal on ametiühingud tugevamad ja protestid ikka üsna agressiivsed, ehtne näide see, kuidas Prantsusmaal massid laamendama hakkavad, kui tunnevad, et nende suhtes käitutakse ebaõiglaselt. Aga meie siin hoiame 10 küünega kinni sellest natukesest, mis meile antud on. Kui see natukene ka kaotada, siis on ju veel raskem.

Pole ime siis, miks paljud suunduvad Helsingisse tööle. Kuigi ka see, et üks vanem seal tööl käib, hakkab vähehaaval ka pereelu segama.

Tjah, nii palju siis minu mõtetest...
et oleme väikestviisi orjarahvas .

Lihtsalt teen siin ühiskonna kodust tööd:D