Klibin-klõbin

Sain ka endale lõpuks geelküüned. Ja mis kõige parem? Esimene kord Tasuta! Täitsa meeldivad. Kannan mõnda aega ja vaatan, kuidas istuvad ja kas harjub ära - ehk siis hakkan edaspidi rahagi selle alla panema.

Raskeim osa läbitud

Kraadisin just ja näitas 36,4. Väga hea uudis. Olen saanud terveks enam-vähem. Välja arvatud nohu, mis mul ninast vahetpidamata voolab ning köhahood. Aga see-eest palavikku pole!

Kaasa aitasid köhatabletid ja päevas vähemalt 12 tassitäit vitamiinimahla joomist. Mahl koosnes astelpajudest ja mustsõstardest. Samuti sai natukene joodud ka soodaga piima.

Homme küll veel kooli ei lasta, aga küll lastakse loom puurist välja juba teisipäeval.

Olles haige

Palavikus olles on üsna tüütu olla. Kipub minema igavaks. Midagi erilist teha ei saa.

Vähemasti on mul unenäod, mis mind veidigi lõbustavad.

Hell yeah

Kell oli umbes 12 ajal, kui ma hakkasin mõistma, et minuga on midagi korrast ära. Mul oli nii palav lihtsalt ja pea ka paks. Pikalt juurdlesin voodis, et mis toimub, kui lõpuks läksin ja võtsin kraadiklaasi, mis näitas 36,8 kraadi (ehk siis tuleb 1 kraadi juurde lisada sellele elektroonilisele kraadiklaasile, mingi jama on sellega). Tegelikult on mul siis 37,8 kraadi, mis on tõusnud.

Oi, kuidas see viis mu tujust ära. Mitte selle tõttu, et praegusel perioodil võib see osutuda väga ohtlikuks, vaid selle tõttu, et nädalavahetus just algas ning ma pean voodis teki all passima ja teed lürpima.

Olle ema soovitas helistada igaks juhuks veel emale, et too äkki teab, mis rohte spetsiaalselt võtta kuna ta töötab mul ju haiglas. Helistasingi. Selle asemel, et mulle tuua mõni roht või asi, kajas mulle vastu tekst, et ta tuleb mulle järele ja ravib õigesti, kuna praegusel ajal on see nii ohtlik ja inimesed surevad sellesse. Ja et neid rohte tohib palavikuga võtta alles siis, kui on 38,5. Et enne seda võtab palavik lihtsalt tuure sisse ja peab laskma sellel omasoodu kujuneda. Mind vihastas välja see kõne kuna ma ei taha koju minna, kuna siin on mul palju mugavam olla :P Aga siiski lähen. Olle saabki minust nädalavahetusel puhata.

Ja mul olid veel plaanid..

Tahan

Olles city24.ee leheküljel, leidsin ma korteri, kus on selline köök. Siinsamas Kuldses kodus. Ma lihtsalt pidin selle köögi enda kausta jäädvustama, sest see oli justkui armastus-esimesest-silmapilgust!
Lähitulevikus taotlen ma kindlasti korterit, kus oleks sellisest puidust köögimööbel. Mu ema on veel hullem sellise puidu fanatt. Eelmine aasta sai ostetud mulle voodi, kummut, suur kapp, õele laud ja riiul ning suurde tuppa suur raamaturiiul-kõik need olid samast puidust.
Mulle on ka see väike pisik sisse roninud.

Mati Unt "Sügisball"

Lugesin väga omanäolise raamatu läbi. Väikene nö. võpatus käis mõttest läbi, et mis kuradi raamat see veel on. Aga harjusin ära edasi lugedes.

Minu enda sõnad selle raamatu kohta on, et see on: julgesti kirjutatud, tänapäevaste slängidega, otsekohene ja see kuidas autor suutis kujutada midagi silmale märkamatut nii huvitavalt ja kaasa kiskuvalt. No mitte just silmale märkamatut, aga ...oodake...ma kohe seletan..

Tekst raamatust:
Ometi armastas Eero vaadata monstrumeid, mida ta igal hommikul muutumatult oma vaateväljalt leidis. Ta tundis nende vastu teatud leebust siis, kui võttis neid lihtsalt kui nimetuid suuri objekte erinevas valguses ja erineva ilmaga. Inimlik oli ju kõrvaldatud, individuaalne ei seganud, maitsetel polnud rolli, jäi ainult puhas vorm. Suured nelinurksed kastid väljadel, suured monumentaalskulptuurid. Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud paretele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni-ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümrbitses. Oli tarvis aknale minna. Paneelid pimestasid Eerot kuumal suvepäeval, olid kui Sahara valged kõrbelinnad.....Õhtuti paneelid närbusid, kuid pakkusid ka siis huvitavaid tonaalsuse-elamusi. Vahel paistis majadele otspäike, aga maja taga oli taevas tõusvast äikesepilvest must. Maja oli siis nagu lootusesaar hävingu ja kaose ees. Vahel loojangutunnil hirmutas maja must siluett oma urbanistliku jõhkrusega, tekitas ülevaid, ent kurbi mõtteid.

Elu toimus/toimub siis Mustamäel selles raamatus. Kirjeldab Mustamäe arhitektuurilisi väärtusi ja lisab sinna müstikat. Osavalt kirjutatud. Silmale märkamatu all mõtlesin, et meie eludes on asju, millele me tähelepanu ei pööra, sest igaüks ajab oma rida. Aga kui sedasi läheneda valdkondadele (nagu raamatuski see kirjeldus...nagu eeltooduna oli kirjeldatud arhitektuuri, ehitisi) ...nii saab ka luuletaja või baaritöötaja läheneda oma sõnadega millegile, mis meid ei puuduta, siis võib see täitsa huvitavaks osutuda.
Julguse kohta toon ka ühe näite raamatust:

Theo mõtles, et ta oleks justkui korraga intellektuaal ja hooramees, või justkui pole ta kumbagi.

Ta oli läinud pisikohvikusse ja tulnud kahe naisega siia. Kas ta tegi mõlemale keppi või mitte, ja kui tegi, siis mitu korda, seda ta ei mäletanud.

Üleüldse täitsa erinevaid seletusi on võetud igast eluvaldkonnast selles raamatus.

Paar head seika veel (minu1 favoriite):

Tegelikult ei mõelnud ta üldse suurt selle maailma peale. Ta ei pidanud ennast otsutajaks. Ta ei võtnud maailma kohta ilmaasjata suud täis, sest teadis, et maailmast õieti midagi ei tea. Ta ei kasutanud seda maailma oma viha söötmiseks.

jnejne.



Minu soovitus? Tasub lugeda!