Pirnid

Panen rinnahoidjat selga.

Olle õde Mariina selle peale: "Geisy, sa oled nagu Jürgen Veber" (Et nii kiirelt ja osavalt seda tegin) Arvestades, et ta on puuetega laps, siis ta oskab geniaalseid asju öelda!

Täna ka, kui ütlesin, et emme hakkab Riiast nüüd Pärnu poole sõitma. Siis Mariina selle peale: "Ma tean ja. Ma juba kuulen bussi häält. "

Mina seepeale: "Sa oled siis ju nagu superkangelane, et sa nii kaugele kuuled."

Mariina: " Mh,ma tean...........Ma puhastan ju tikuga oma kõrvu. Selle tõttu kuulengi sedasi."

Koomik ;)

Operatsioon

Käisin siis lõpuks oma põlveoperatsioonil ära. Suutsin taas opisaalis pisaraid poetada. Kuna opisaalis olles, nägin pealt ettevalmistusi, kuidas kanüül veeni torgati ja üks jalg paljaks jäeti ja ülejäänud keha kinni kaeti, siis see hirmutas veel enam.

Seekord mulle rahusteid ei antudki, kuid, kui oma pulssi katsusin, siis lõi see ikka kiiremini kui muidu. Õnneks oli ema end minu opi ajaks tööle kirja pannud, seega sain tema nö. õlal halada. Mugav.

Narkoosi hulka sain ka veidi naerugaasi, kuid üles ärgates suutsin vaid tönnida korralikult, nagu alati. Igaks juhuks küsiti, kas mul on valus, et nii hullusti nutan, kuid siis tuli ka vastus, et "eii". Ja lasin aga edasi. Kuid siiani mõtlen kui mõnus ja imelik on narkoosi saada...igakord on öeldud, et hakka lambaid lugema....enam ma seda ei tee. Esimene kord muidugi üritasin. Arvasin, et jõuan 20ni neid lambaid lugeda, et kindlasti narkoos mõjub aeglaselt, aga ei. 2 sekundit ja siis käib plõks ja järgmine hetk ärkad segasena üles. Seekord ärkasin ma opisaalis väga reipalt üles. Oleksin õele jalaga näkku löönud ja rebisin parema käe, mis oli kinni seotud, lahti. Ütlesin, et hakkame minema! Kuigi seekord kadus narkoosimõju kiiremalt kui eelmistel kordadel. Ärkamisruumis juba oli mõistus tunduvalt selgem. Sain oma valuvaigistit ja olin pilvedes. Edasi trasporditi mind mu palatisse, kus juba üsna pea toodi ka süüa. Oii, kui kiirelt kalasupp minu sisse kadus. Sest eelmine päev sõin ma viimati kell 4 päeval ja enne oppi ju süüa ei tohi.

Tänu sellele, et ema seal töötab, siis sain endale ka kosmeetilise lõikuse, mida muidu igaühele ei tehta. Nii, et arm peaks väga väga väike jääma. Väga õnnelik selle üle.

Nüüd jalg vaikselt paraneb, saan magnetravi, mis tõesti aitab. Ning ka seda tasuta:P

Ainuke altkäemaks, mis ema arstidele andis, oli Olle ema tehtud kook, mis asetati ärkamisruumi lauale ja mis kadus väga kiirelt.

Aga selleks aastaks jäävad minu alkoholitarvitamised ära. Kuramus. Ei saa jõulude ajal veini lurpida ja aastavahetusel šampust mekkida. Konjak on ainuke, mida juba aastavahetusel tohib võtta. Kleepuvad joogid nagu liköörid ja magusad joogid nagu siidrid, veinid jms on mängust väljas, mis on just kõige paremad. Konjak on ju päh.

Peale selle mind tohutult häirib, kui aeglaselt ma liigun! Jään poole tee peal bussipeatusest koju minnes seisma, sest solvun omaette, et ma nagu tigu liikuda saan. Napakas jah. Tervis nõuab ohvreid.

Ning duši alla pääsen ka alles nädala aja pärast :(. Miss it.

Sulgeks silmad ning ärkaks paari nädala pärast, kui saab duši all käia korralikult, trennis taas hakata käima ja normaalselt liikuda. A vähemasti sai asjaga ühele poole. Et uueks aastaks uued mured.

Tegelikult ju ei saa hädaldada midagi, lõppude lõpuks on asi seda kõike väärt.

Mina olen juba selline rõve veidi, seega pidin selle pildi lisama. Nagu maasikas ju.

Jõulupidu 2010 vol.1

Käisin siis intensiivravi osakonna ja operatsiooni osakonna jõulupeol Jahtklubis.

Tänu osalemistasule tuli kohale rohkelt rahvast. Muidu poleks osalemistasu küsitudki, aga nagu praktika näitas, siis tänu sellele tuli kohale oma 50 inimest. Makstud rahal ei saa ju ometi raisku lasta minna ;)

Pean tõdema, et inimesed, kes neis osakondades töötavad, on eraelus väga humoorikad ja oskavad lõbutseda. Muidugi suure lükke andis rohke viina tarbimine ning lõpuks piirituse kasutuselevõtmine:P Üldse tohutult tore kollektiiv on! Loodan, et satun tulevikus oma tööga samuti nii toredate inimeste sekka.

Meil käis ka jõuluvana ning tol hetkel tundsin, et ma heameelega põgenekesin kui loeksin suure rahvamassi ees luuletust, aga õnneks pääsesin kallistusega.

Kahjuks oli üritusel vaid 3 meest (rohkem vist neis kahes osakonnas mehi rohkem ei tohikski olla...üks meesarst ja teine medvend, ma nüüd ei tea kuidas teistes osakondades lood on, aga miks ometi nii, et mehi tunduvalt vähemuses?). Muidugi naiste kahjuks oli vähe mehi, kuna lõpuks läks ka tants lahti ning päris raske, kui 50st inimesest on 3 mehed ja ülejäänud naised:D

Ma juba pea 3 kuud selles töökohas töötanud ning laupäeval toimunud jõulupeol nägin esimest korda oma ülemust ja tema mind. Väga usaldav temast sedasi ju.

Sellist ülemust soovin minagi endale tulevikus, tänan! Esmamulje põhjal võin öelda, et ta oskab hästi oma töötajaid motiveerida, neid tagant utsitada, aga samas on ta ka väga hooliv.

Nüüd paluks juba 24ndat!

Mmmm..

Ma tohutult naudin seda rohket lund! Ilusilusilusilusilus!

Jättes kõrvale selle rohke lumega tekkivad probleemid, eksole.

Ja peab tõdema, et aknad näevad täitsa kunsti-

pärased välja juba...

Jumalate toit

Lõpuks leidsin endale lemmik puuvilja (:

Milleks on siis hurmaa ehk kakiplooooom.

Kui kohtingule minna, siis oskan küll endast nii mõndagi rääkida

Käin keskkooli lõpuklassis, armastan kasse ja mulle tohutult maitseb hurmaa :P

Milline oskussõna sobib tänase Eesti ühiskonna iseloomustamiseks kõige paremini-

- kas postindustriaalne ühiskond, infoühiskond või teadmusühiskond?

Ma pooldan, et kipub postindustriaalse ühiskonna poole, vaatamata asjaolule kui kõrgelt arenenud on meie tehnoloogia.

Aga miks siis ikka postindustriaalne?

Esiteks, nagu tollalgi, valitseb meie riigis mingil määral klassisüsteem: alam-, kesk-ja kõrgklass. Seda iseloomustab üsnagi hästi emapalk.

Teiseks, meil on tähtsale kohale seatd haritud spetsialistid, aga "unustatakse" ära, et keegi peab ka lihttöid tegema ning sellega end normaalselt ära elatama (mitte nii, et elatakse suust suhu).

Kolmandaks, massimeedia on lahutamatu tunnusjoon meie ühiskonnas.

Oi, kuidas mulle meeldib neil teemadel arutada ühiskonnaõpetuses!

Rääkida sellest, et Eesti ei tundu olevat heaoluriik. Sotsiaalne võrdsus on meile juba vaikselt muutunud võõraks siin.

Samuti on mulle ette antud selline teema:

Tooge 3 näidet Eesti valitsuse (ministrite) tegevusest viimase 2 nädala jooksul?

Konkreetselt vastaks, et sittagi ei saada nad korda peale viletsuse. Enamjaolt. Majandusanalüütikud on need, kes jagavad asja.

See oleks üldine iseloomustus.

Aga kellele meist poleks siis selge, et meie eluolu on siin täiesti pees. Siinkohal saab arutada sünnitoetuse üle (5000lt 1000le), ravimite hindade üle, teada-tuntud teema PALK (lihttöölised saavad sandikopikaid, vaid pumba juures olijad suudavad korralikult end ära elatada)-ebanormaalne, kui väike toetus on puuetega inimestele, jne.

Töökaudu võin öelda, et meil on seal üks peaaegu 2aastane tüdruk, kes ei saa ise hingata ja on enamik aja oma elust haiglas veetnud. Välismaal on selleks mõeldud põetajad, kes su kodus last põetavad ning need põetajad maksab kinni riik.

Väljamaal on ametiühingud tugevamad ja protestid ikka üsna agressiivsed, ehtne näide see, kuidas Prantsusmaal massid laamendama hakkavad, kui tunnevad, et nende suhtes käitutakse ebaõiglaselt. Aga meie siin hoiame 10 küünega kinni sellest natukesest, mis meile antud on. Kui see natukene ka kaotada, siis on ju veel raskem.

Pole ime siis, miks paljud suunduvad Helsingisse tööle. Kuigi ka see, et üks vanem seal tööl käib, hakkab vähehaaval ka pereelu segama.

Tjah, nii palju siis minu mõtetest...

et oleme väikestviisi orjarahvas .

Lihtsalt teen siin ühiskonna kodust tööd:D