2.

Sain laupäevase päeva siis oma ühe väga lähedase inimesega veedetud..lähedasega, kellega me pole olnud lähedased pikemat aega juba ja seda füüsilise kontakti mõttes. Tõsiselt hea oli. Ma olen õnnelik, et mul on sellised 2 inimest nagu Kristiina ja Marlén. Mina ehk neile pole nii hea sõber kui nemad mulle...ja nad ikka armastavad mind. Olen alles parasiit. Selline heavõitu parasiit vast ikka. Aga suhetes peab vist nii head kui halba olema, et oleks tasakaal. Vana kulunud jutt juba jah, aga see-eest väga õige jutt. Elu ise on näidanud, et tuleb mõlemaga leppida isegi kui ei taheta, siis sisimas kuskil sügaval alateadvuse sopis tehakse seda ikkagi. Kui ma parajasti sõbrannadega ei tee midagi, siis saan öelda, et enamiku oma ajast veedan ma Ollega. Mõnes mõttes see on super! Ja mõnes mõttes ma tunnen, et pean endale mingi konkreetse tegevuse leidma. Olen end täiesti unustanud vaid temaga koos olemisega. Ma pole iseendale üldse rõhku pannud. Ma tunnen, kuidas mu päevad mööduvad kõik ühtviisi ja tegevuseta. Peaks aga võtma jälle käsile kitarri õppimise või klaveri mängimise. Vahendid on olemas igatahes! Järgmine aasta kahjuks vist ei jagu aega minna huviringi. 12.klass koos autokooliga ja konsultatsiooni tundidega ei jäta erilist aega ma usun. Oh jeerum küll! Olen omadega sassis...Come and save me my guradian angel, in case you exist...