Tulin, nägin, tegin, sain aru jne.

Jõudsin mingi paarkümmend minutit tagasi koju ning kodu uksest sisse astudes ootas mind ees jalatsitebuum. Ja natukene näritud tükke mõne jalatsi küljest. Selgitus selline siis, et minu armas kutsu oli konkusse sisse murdnud. Mul on selline tunne, et ükski uks ei pea vastu enam tema igavusele ( päevade tõttu peab Ta toas passima umbes paar nädalat) seega natukene ma mõistan tema laamendamist, kuid siiski koer peab aru saama, et sellised asjad pole siiski õigustatud, et ta lõhub asju. No ja siis teiseks üllatuseks oli köögi põrandale maha tehtud pissiloik. Ma ei tahtnud üldse kuri olla, aga ma pidin, et koer õppetunni saaks ning andsin õrnalt vitsa ja küsisin korduvalt: "Mis see on?! Mis sa tegid?!". Kus teine hakkas alles roomama mööda maad ja kurba nägu tegema. Seejärel ma käsutasin ta tagasi kööki, et võtta õueminekuks jalutusrihm ja talle natukene värskeid lõhnasid ninna lasta. Väljas jalutades mõtlesin ma, kuidas ka vanemad oma lastega pahandavad, kui Need on mingi käki kokku keeranud. Ja ma mõistan mingil määral, et oma lapsega kurjustada on tegelikult väga raske, sest lapsest hakkab kahju, kuid loomulikult ei tohi seda välja näidata. Ise ma tundsin sedasi oma koeraga. Tema nunnu nägu ja selline kurb olek tegid mulle temaga õiendamise raskemaks, aga ma pidin endale kindlaks jääma. Ühesõnaga väike õppetund ka iseendale. Selles osas, et kuidas vanemad tahavad oma lapsi vaid paremateks inimesteks kasvatada, kui nad lapsi halva teo tõttu karistavad. Sain küll targemaks, aga ega ma ise Eriti ei õpi Teiste vigadest...