Mõnus aeg.

See, et kevad käes ja kohe-kohe suvigi käes, muudab meele ikka väga heaks.

Erinevalt viimase paari aasta suvedest, armastan ma päikese käes olla.

Ma olen viimasel ajal peamiselt oma Ilvese tänaval asuva maja aias viibinud: rohinud põõsaid (põõsaste rohimine rahustab mind. meeldib, kuidas umbrohi juurega välja tuleb. kiiksuga olen, a mis parata), teinud suitsukala, kaevanud peenart, tassinud mulda. Aiandusega tegelenud kui täpsem olla. Ja mingi ime tõttu ma kaifin seda. Värske õhk ja liigutamine ja näha kuidas aed ilmet võtab. Ilus.

Samuti vanematega aega veetnud. Ka pluss.

Järgmiseks käisin taas Tartus! Sõitsin !Anal Caves'iga! sinna. Kahjuks sõit oli ebatervislik: krõpsud, pitsapirukad ning õlled ja siidrid.

Kuigi seekord ei olnud truu toetaja, selle asemel suundusime sõbrannega Pirole siidrit jooma, ja mujalegi uuristama koos oma uute tuttavatega. Vaat kui tore. Saan ka nüüd öelda, et olen leidnud tasapisi Tartus uusi tutvusi.

Ja muidugi, parim osa, kui täna sõbranna läks kooli, siis mina mõnulesin tema elamises. Võtsin õues päikest, millest nüüd ka kipitav keha ja punakat tooni keha. Aga see suvi tahan jumet, nii et töö ootab. Lõpuks sõbranna saabudes käisime poes ja võtsime päevitamise kõrvale veidi veel siidrit. Siidrine värk- sobiks viimase aja märksõnaks.

Kahjuks pidin täna Tartust naasma. Esimest korda kommuuni kaudu. Väga mugav ja efektiivne viis enda transportimiseks A punktist punkti B.

Kuid vast järgmine nädalavahetus juba tagasi Tartu. Selle ajani kasutab aega tõhusalt. Treenides end ja päevitades ning õppides kitarri.