3 on kohtuseadus

Käisin paar päeva tagasi linna peal tuuritamas.

Esialgu sai siis läbi käidud Tervise Paradiisist, kust sai trenni jaoks perioodikaart soetatud. Administratsioonis oli üks ebameeldiv tädi. Ei tea, kas tal oli paha päev või ta lihtsalt ei sobi oma ametikohale. Küsisime ta käest täpsemat informatsiooni trenni kohta. Tema põhivastused olid, et "Vaadake leti peal olevaid flaiereid või minge kodulehele". Ja siis järsku kostus tema suust väga ebameeldival toonil "Kas te saaksite mitte rääkida.. Ma ei saa samal ajal trükkida ja rääkida. Las ma teen trükkimise osa ära." Ta üritas rääkida viisakalt, aga siiski tema olek ja hääletoon näitasid teda halvast küljest. Ema üritas minu pärast end tagasi hoida. Ning peale meie mõlema silmapööritamist tuli administraatori suust lause "Mh. Ja nüüd läkski sassi."

Kindlasti annab veel ebaprofessionaalsem olla.

Ja siis lõpus veel lisaflaierit andes, lisas ta, et helistaks, kui midagi arusaamatuks jäi. Ei tea, kas läbi telefoni soovitaks uuesti kodulehekülge lugeda. Kui mina tulen kohale, siis kliendina on mul õigus küsida täpsemat informatsiooni. Mitte, et ta hakkab koduleheküljest rääkima. Kodus võin seda vaadata jah. Aga koha peal olles on tema tööks rääkida asjast lähemalt.

Järgmine peatus Maxxxima!

Kus mind häiris ka midagi. Paras pirts olen jah. Aga pole ju valede asjade eest vingumas siin. Maxxximas on 22 kassat ja iga kassa juures on väike plasmatelekas, mis reklaamib tooteid, mida toidukaupluses müüakse. Tõsiselt...Kas on vaja IGA kassa juurde plasmateleviisorit? Midagi eriti tarka sealt ju nu niikuinii ei reklaamita. Olgu kasvõi paar tükki, aga 22 on liig mis liig. Ja mõelda, kui palju selliseid kaubanduskeskuseid veel on. Pärnus. Eestis. Euroopas. Terves maailmas.

Mis siis, et energiakriis on. Eksole.

Lisaks. Ma ei leidnud endale jalatseid.

Ma olen terve Pärnu linna läbi käinud (va. kaltsukad. PS! Siinkohal ei ole juttu sellest, et kaltsukad ei kõlba. Kaugel sellest.) ja ei saanudki endale jalatseid. NS kingas leidsin ühed, lõpuks. Minu nri aga polnud, üldse. Küsisin müüja käest ja tema vastas, et mõndasid jalatseid ongi ainult suuruses 37-40. Et ei telli enam 41 mõndade puhul. 41 peaks ikka olemas olema! Ega me päkapikud siin põhjas pole. (Tallinnas niikuinii oleks/on seda mulle silma jäänud kinga minu jalanumbrile:D)

Ja mainiks veel ära, et ainult paar kinga leidsime jalatsipoodidest, millel oli korralik tald all, mitte selline, et peale nädal aega käimist kuskilt midagi lekib juba. Kuigi ma tavaliselt kindluse mõttes viin ostetud jalatsid kohe kingsepa juurde ja lasen lisatalla panna.

ABC kingast leidsin ka ühed, mis istusid mulle (ABC kingas ka üks üleoleva olekuga müüja, kes alati jälgib nagu teaks, et kohe jooksed nende jalatsitega minema. Aga seda teeb ainult see 1 tädi. Mulle ei meeldi, kui müüjad pealetükkivad on. Kui tahan abi, siis küsin. Ei pea jääma luurama.) ...Aga taas. Minu numbrit pole. Aga ainult selle tõttu, et ära ostetud. Mul tuli nutumaik suhu. Et kuidas selline needus minu peal lasub, et midagi ei leia ja kui leiad, siis ikka on mingi jama lahti. Midagi ei leia Pärnust. Siin on raske leida. Või asi minus, et ostan ainult siis, kui Õige Tunne mind valdab. Usun, et kui vaheajal Tartu lähen, siis teen seal korraliku laastamistöö ära. Valik ju suurem ka.

Ja oii. Ma ju armastan riideid. Ei jaksa Helsingit ära oodata! *Suu jookseb vett*

Ja peale taolist poodide väisamist, avastasin, et enamik väikeses suurused riideid ja jalatseid on alles...ülejäänud ära ostetud. Mis see näitab? ;)

Voila. Selline kammajaa siis.

Uuuh. Ma sobin kriitikuks. Ma oskan vinguda :)