Perekond Kassid.

Kuldne-kodu 308 elab üks emane kass nimega Sarah. Sarah on musta värvi, kui välja arvata tema kõhualune ja käpad. Selline kleenuke kiisu on ta. Peaks olema 2,3-aastane. Väga aktiivne ja mänguhimuline ka lisaks. Kuid ükskord õue kondama minnes suutis ta korda saata sellise teo, et tagajäreks oli tema tiineks jäämine. Esimesed kolm nädalat keegi ei saanud aru, miks Sarah paksuks on läinud. Äkki on viga selles, et ta sööb nii palju. Aga ei. Varsti hakkasid märgid näitama, et Kass on tiine mis tiine. Ning novembri kuus...ma ei mäleta täpselt...7. november kell 22.40 sündiski esimene kiisubeebi, kes nägi nagu ära ilastatud rotipoeg välja. Kuid üks vaid tuligi. Me ei tahtnud eriti uskuda peale Iriina võibolla, et rohkem ei tule. Katsusime ja oli ikka tunda, et vupsab nii mõnigi veel välja, aga Iriina ütles, et asi on soolikates, mis tagasi oma asendisse lähevad. Ja ei tulnudki sel samal päeval, vaid Olle avastas 3 päeva hiljem 4 kassi veel oma õe voodi alt! In my ass, et ainult üks oleks sündinud. Nii saigi kassipoegi olema viis. Kuu aja möödudes suutsime teada saada, et on kaks isast ja 3 emast. Kuradima nunnud on! Naljakas on nende juures see, et isased võtsid enamiku materjali ära...sabad kui rottidel. Muidugi ühel emasel on normaalne saba...aga kahel teisel...annab norida....Ühe hüüdnimi on Kõversaba, aga ma mõtlesin, et nii ka ei saa...seniks kuni üks Saksamaa naine neid ära ei vii...hüüan mina sedasama kiisut Kissuks...et teised said ilusad nimed ja temal peab ka olema...Kissu tuli Kristiinast....Kristiina on ilus tüdruk ja Kissu ka üliilusate silmadega. Btw, kõikidel kassipoegadel on fantastilised silmad!! Kassid said endale hea geenipanga: ainult seekord vist vastupidi, et ema välimuse ja isa mõistuse. Aga mine sa tea! ... Nüüdseks on 2 ära antud...1 jääb endile ehk isane Oggy. Ainuke Sarah välimusega läks ka eile Laurile ( Casus Belli omale). Küll on kahju...kaks tükki on veel anda veebruari keskel...ära ka kiibistatud...viiakse Kölni, eriti fancy või mis. Just Kissu ja Haldjatar (minu pandud nimed kassidele) lähevad...Haldjatar kuna kõrvad on seest hallid. Kassid võiks vähem paarituda! Arvata on miks...

Saa üle!

Täna oli mul siis vaja muusika tunnis esitada essee Felix Mendelhssohnist. Kõigest lühikene mahalugemine A4 paberilt, aga Geisy suutis isegi sellise asja peale värisema hakata. Mul on jube kartus teiste ees esinemisega...muidugi igaühel on omajagu, aga klassi ees mahalugemine peaks olema kergemast kergem! Niisiis ma läksingi rääkima oma lugu ning ma tundsin, kuidas mu nägu läks üleni kuumaks ja ma kujutasin endale samal hetkel ette, et olen näost punane kui peet. See oli kohutav. Kunagi sain ma selliste asjadega paremini hakkama...nt. siis kui pidin kirjanduses klassi ees oma kirjandit ette lugema, sest ma olin valmis teinud väärt kirjandi. Sai suht tihti esinetud sedaspsi. Kiikse jagub mul veelgi. Kui ma linnas kõnnin ja autos või bussipeatuses inimesed mind vaatavad, siis hakkan tundma end ebamugavalt. Manan endale silme ette, kuidas ma väärakalt kõnnin. No tere hommikust! Sellised mured mul vaja lahendada. Minuga võib ikka tükk tegemist olla.

Las tunded voolavad...

Alati peale kooli on hea tunne, et lõpuks koju saab. Koju jõudes, alguses paar tundi naudin olemist: söön ja vaatan TV-d ning väljas ei ole veel pimedaks läinud, aga mõned tunnid sellele otsa....vot siis läheb juba igavaks kätte ära. Muidugi ma nokitsen natukene õppimise kallal ka, aga ei jõua seda järjepidevalt teha...keskendumise leidmine on omaette tükk tegemist. Näiteks enne ajaloo õppima hakkamist tuleb pea mõtetest tühjaks teha, kuid mul on palju mõtteid...niimoodi olengi tupikus selle õppimise asjaga. Tunnid venivad ja venivad ja venivad ja ma pole ikka õhtuks midagi korda saatnud. Olen alles karakter! Siis hakkan mõtlema, mida üks ja teine inimene teeb ning suudan mõne peale veel solvuda ka. Tunnen järsku, et kõik on nii igav ja mina ise olen üksik. Ühesõnaga mind tabab melanhoolsus. Aga sisimas ma olengi suurel määral melanhoolne inimene, isegi, kui ma seda välja ei pruugi näidata. Ma oskan varjata enda kurba poolt. Kuigi peaksin rohkem end avama...Öeldakse jah, et olen avatud inimene, aga kuhu sa sellega...Lõpuks tuli välja inimene, kes ütles, et pole ma midagi nii avatud persoon...et võin palju nalja visata ja olla rõõmsameelne, aga selle taga on hoopiski midagi muud (no ütleme, et 45% olen ikka samal hetkel õnnelik ka)....Samas ei saa lasta mõjutada end täielikult, et ükstaskõik, mida Sinu kohta öeldakse - seda võtad tõepähe. Peab leidma kuldse kesktee. Kuid...juba naljalt oma iseloomu muuta ei saa, sa oled isiksuse kujundanud läbi kasvamise keskkonna ja läbi ümbritsevate inimeste kaudu. Su isikuomadused on juba sinusse sisse juurdunud. Aga see on teada-tuntud tõde, et alati tundub teise oma parem olevat. Kuid ära järgi seda ideoloogiat. Ürita iseendaga leppida ja oma parimad omadused välja tuua, ja kui on tõsisem probleem, nt avatusega siis sellest saavad mõned ka üle...see võib tulla kaasa mõneks ajaks koos eaga. Mina iseenda puhul usun, et mul võimalust on veel muutuda vähekene...ootame paar aastat...siis näeb, mis küps vili minust saanud on....Küps:P 50aastaselt saadakse küpseks..niiet inimesed ärge üritagegi enne küpseks saamist hinge heita! Midagi veel lisaks!: Palju Õnne sünnipäevaks tagumise maja tuttav!:)

19.01.2009

Geisy jõudis täna korralikult kooli. See on väga hea, et Geisy kõik 8 tundi koolis ilusti ära veetis. Kuigi see oli tüütu. Eriti, kui viimaste tundide õpetajaks oli üpris hajameelne pedagoog. See selleks. Kuigi midagi, mis mulle täna koolis meeldis olid infotehnoloogia tunnid, kus tegime Notepadis kodulehekülge ja kus ma kunstipärase koduka tegin, kogemata. Kuradima uhke olin ma enda üle. Nüüd kodus olles, tunnen ma, kuidas ma olen täiega väsinud. Kuigi väsimusele ma ruumi anda ei tohi ehk siis magama heita natukeseks ajaks. Seda selleks, et mul palju palju kooliasju vaja teha ja ma tunnen, et mu pea lõhkeb....Aga tegamata jätmine tekitaks paksu pahandust, mis omakorda tähendaks veel rohkem peavalu. Ühesõnaga suht surnud ring......Õnneks aga ilmus kobetšikk msni kümmekond minutit tagasi ja saab turumutte "mängida" ehk siis laterdada klatši teemadel. Küll mitte silmast silma...mis teha....Ja tuleb ka üks õnnesoov korda saata, sest sellisel kuupäeval nagu seda on tänane (P.S. 19 on mu lemmiknumber!), on ühel inimesel sünnipäev. Kuid hea ja halb käivad käsikäes, siis on hea uudise kõrval ka õnnetu tõsiasi, mille kohta ma alles eile teada sain, mis ei tundugi eriti ootamatu, kui arvesse võtta teatud asjaolusid, millest ma mõistagi ei räägi. Muidugi ei puuduta see mind, ka kaudselt mitte...Lihtsalt ma olen uudishimulik. Isegi siis, kui pean saladuse ainult enda teadma jätta.

Hetke seis.

Mina passin kõikjalt, kust võimalik teiste inimeste, kaasa arvatud ka võõraste pilte ja loen blogisid. Ja Olle mängib oma sassis voodi peal bassi. Kohe vahetame aga kohad, sest et Ollalal on pooleli Gothic3-e mäng, mis on ta enda võimusesse haaranud. Ja mina niikuinii pean hakkama lugema "Tõde ja Õigus" I osa, millega ma olen hilja peale jäänud. See raamat peab homseks läbi olema (517 lk-d) ja ma olen alles 53ndal leheküljel. Braavo!

Vajadus.

Lugesin kuskilt, et inimesed teevad üldse midagi olenevalt kahest asjast: sugutungist ja vajadusest. Nimelt, mul on just probleem vajaduse osas. Ma tunnen, kuidas ma vajan oma sõbrannasid nagu Kristiina ja Marlén. Kohe väga tahan nendega jutustada pikalt elu teemadel...Krissiga saab alati targemaks, kui rääkida filosoofilistel teemadel..tema aitab mul teatud allegoorilisi asju mõista paremini. Marléniga see-eest saab räägitud rohkem maistel teemadel...Marlén on väga realistlik inimene. Muidugi neis mõlemas on neid omadusi, mida olen nimetanud, aga mõnel rohkem üht ja teisel teist. Peale pikka vestluse aga tahan lihtsalt nendega minna pidu panema. Kuid nendega kohtumine on minu jaoks raskendatud, sest et üks neist on üldse Kürposel mõneks ajaks ära ja teine rändab ja on pidevalt liikumises Eestima vahet. Muidugi, kui on olnud võimalusi nendega kokku saada, ei ole ma ise piisavalt aktiivne olnud, aga siiski...Nüüd omad vitsad peksavad:P Sellest kõigest rääkides, muidugi on võimalus käia ka teiste inimestega väljas, aga nende teiste inimestega on mul kuidagi vale tunne. Ma ei tunne end eriti mugavalt Nende teistega, kellega olen aega veetnud. Nagu oleks vales seltskonnas ja sedasi tunnen ma juba väga pikalt. Ei tea kas nii jääbki või asi muutub, kui lähitulevikus teise linna ülikooli edasi lähen. Samas võib viga ka minus olla, kuna ma tunnen lisaks, kuidas ma natukene pelgan igaühega suhtlust....nagu mingi blokk tuleks ette ja ma tunnen, et pole millestki rääkida ja siis viimaks polegi...Ju ma ise raskendan asju enda jaoks...Kuna nii tunnen ma paljude inimestega, ju siis viga ongi minus endas....Kõige imelikum on, et kunagi olin ma üsna julge, aga seda on vist kõikide lastega...ma ei mõista, mis mu elus on toimunud, et ma end ebakompetentse suhtlejana tunnen...Peaks külastama psühholoogi- sellest olen ma mõelnud juba suhteliselt kaua. Samas selle kõige tõttu olen ma aina enam sulgunud oma maailma, kus ma ei näita välja eriti oma emotsioone ja ei seisa piisavalt enda eest ja istun rohkem toas nelja seina vahel. Aga täitsa katki ma ka pole seega annab mind veel parandada tagasi terveks. Või siis asi on lihtsalt minu eas, kus ma püüan end avastada. Loodan, et see juhtub kiiremas korras! Muidugi mitte üleöö, aga kiiremas korras jh.