Geisy probleem.

No, milline raev minus pulbitseb teatud inimese vastu. Selline, et tõsiselt tahaks midagi karmi öelda, aga ju jääb julgusest puudu. Samas tuleb ju jääda iseendaks ja oma rada pidi käiia. Võib-olla see, et ma Selle inimese näo täis sõiman viisakal viisil juhtub tulevikus, aga võib-olla mitte. Kui mina ei hakka temaga liini ajama ega tema minuga ka siis mitte. Mul pole varem kellegi vastu selliseid tundeid olnud. Ise ka üllatun enda üle. Aga eks neid inimesi, kes on tõesti väärastunud mõtlemisega või egoistid või niisama bitchid või agressiivsed jne-neid tuleb elus ikka päris korralikult minu teele veel ette. Kelle omale siis mitte? Vähe usutav, et maailm on lilleline. Kahju naiivitaridest, kes kannavad roosasid prille ja, kui neile kõvasti haiget tehakse, on nende pettumus ja kurbus veel suurem, kui tavaliselt neil, kes oskavad olla ratsionaalsemad. P.S. Täheldan, et olen üsna pahura suhtumisega hetkel. Aga vähemasti aus. Minu puhul on vahel nii et kuigi ma ei taha halba, suudan ma ka siirana kedagi solvata. Mitte just parim omadus, aga see-eest omapärane.

Paar viimast päeva.

Reedest saadik olen ma olnud väga tubane. Reede öösel, umbes kella 12 paiku läksin ma kodust ära Olle juurde, kus ma enamik aega magasin terve nädalavahetuse vältel. Und aga jätkus ja Olle oli ka niikuinii haige. Põhimõtteliselt väga mõttetu nv oli. Esmaspäeval see-eest oli tunde vaid 5. Pärnus kuulutati siiski iseseisvus välja. Muidugi Argo sünnipäev oli ka. Ta sai 18. Aga nagu kombeks jõudsin ma esmaspäeval kooli teiseks tunniks. 20 min oli tund kestnud ja ma sain veeta 25 min tunnis ja teha tunnitööd hinde peale, milles ma ebaõnnestusin. Juhtub. Kõige nõmedam on see, et õpetaja pani mind puudujaks, kuigi ma olin rohkem tunnis, kui mitte. Oleks võinud siis märkida, et hilinesin või muud sellist, aga ei- she so hates me. Ülejäänud aeg koolis oli tore, eriti IT, kus sai kodulehega mässata ja ma olen paganama uhke oma koduka üle. Peale kooli pidi minema kuhugile rannarajooni aktusele. Mõistagi, mina ei läinud sinna, vaid läksin koju ja hakkasin koristama pmst kõike, mis võimalik. Seda selleks, et ema ja Argo pidasid sünnipäeva. Pidu oli pikk ja lõbus, millest mina osa ei võtnud. Teisipäeval sai järjekordselt kaua magada, sest 24 ju! Täna sai siis koolipäeva jälle pidada ja kõik oli fine kuni 3nda tunnini, kus ma kõhuvalu tõttu piinlesin ning lõpuks koju naasesin, et spetsiaalset rohtu võtta oma valu vastu ja ema lubas koju jäädagi. Niisiis ma magasingi oma hea 2 h vähemalt. Hetkel istun ööeriietega ja igavlen. Aga paari tunni pärast tuleb Olle ja toob mulle dipikastet krõpseudega, sest ta sai oma tuludeklaratsiooni raha kätte ehk ilusa suure summakese. Ja siis mulle hetk tagasi meenus ka, et homme ema sünnipäev. Väike kink olemas, aga lilled puudu. Ja KÕIK. Ei ole tuju hetkel midagi süvamõttelist ka kirjutada.

Kriis maamunal...

Oh õudust, pea on paksu täis mõeldes, kui raske on rahaga toimetulek. Tunnen kaasa emale, kes on perepea - raha osas eriti. Vaimne pinge tekitab stressi niiet ma imetlen inimesi, kes suudavad vaimselt stabiilseks jääda ja ei kipu elu kallale...Kuigi no inimestel on ikka rohkem arukust, et ei murdu sellises olukorras viimsele piirile. Vähemalt laekuvad tuludeklaratsiooni rahad varsti, et mingidki võlad katta. Ja veebiuudistest loen ka, kuidas aina vähendatatakse toetusrahasid (ükskõik, mis toetusrahasid siis) või üldse elimineeritakse need ja ka suurendatakse teatud makse, näiteks hiljuti just Viimsi lasteaia maks tõusis maksimumini. Ja üks vastumeelt asjaolu lisaks, millest kirjutati ajaleheväljaandes, et kaitseminister Aaviksoo tahab võimendada sõjalist tehnikat ja osta kopteri sõjaväele; selle asemel, et mõelda, mida rahvas peab läbi elama. Morjendavaks pean ma ka seda, et suvel ei pruugi üldse töökohti olla ja ka naaberriikides. See tähendab täielikku köögat. No suvel tahan ikka oma teenitud raha tasku panna.

Mina-üks paras keeruline juhtum.

Eile külastatud kontsert oli oma bändide poolest üsnagi hea, aga rahvast jäi puudu. Ma veel lõin end korralikult üles: haldjatari meik näos ning korsett seljas, kuid üsnagi ilmaasjata. Kellele end niimoodi näidata, kui publikutki pole. Eks ikka mul on ka väike edevus sees nagu meis kõigis. Vähemalt Ollel oli midagi, millest vaimustuda ehk siis kitarristist tsikist, kes omab samat flying V kitarri kui Ollegi ning mängib raskeid lugusid. Väike armukadedus lõi sisse. Mis parata, olen touchy. Peale üritust suundusime me edasi linna peal koos Toomas F. Aru, Dago, Dago õe, Lauri ja Irjaga. Seltskond tundus kahtlane kokkusobivuse poolest. Algul läksime otsisime kohta catering Friends'i kõrval asuvas kohas. Õhkkond oli seal niii mõnus: veine täis riiulid ja meeli võrgutavad aroomid. Kuid kahjuks oli see koht nii hõivatud, et istekohti meie grupile ei jagunud, seega läksime edasi Passion'isse, mis oli ka superluks kujundusega: lagi oli täis punaseid oranze lampe, lauad olid kaetud vaasis olevate elutute lilledega, mis kujutasid endast oranze marju; teise kohviku osasse oli nö. punakas toonis õhuke kardin ukse asemel ees. Oli, mida nautida. Seal kohtasime me aga Laurit (Casus Belli oma ja tema sõpra). Nad ühinesid meie lauaga. Saime asjad tellitud ning istusime lauda, kuigi natukene ebameeldiv oli istuda lauas Lauri ja Dago vahel ning Olle teises otsas, sest ma ei osanud eriti teistega millestki rääkida. No oleks osanud, aga ma hoidsin end kõvasti tagasi ning passisin tühja ja olin vait. Lauri üritas nalja teha, aga ma ei mõistnud (nkn oli see inside joke) ning suutis ära mainida, et ma olen kuidagi kurb, aga noh mul mitu nägu niiet vist mind on vägagi raske mõista. Enamik aeg seal olles ei suhelnud ma teistega, kui vaid iitsatasin paar sõna sekka. Mul tuleb inimestega vahepeal blokk ette ning olengi tasa. Eriti sellistega nagu: Nukits, Matiko, Lauri Kokk jne. Ma ei kujuta ette miks. Muidugi ma arvan, miks, aga kindel pole. Võiksin olla avatum. Kuigi eks seda näitab aeg. Kuigi 1 jutt, mida Toomas rääkis oli küll muljetavaldav. Ta rääkis poisist nimega Rasmus, kes on 16aastane ja õpib Sütevakas ning õppimise kõrvalt tegeleb muusikaga ja loeb palju. Toomas rääkiski, et imestab, kui intelligentne poiss oma vanuse kohta on. Et annab Rasmusele mingi süvafilosoofilise raamatu ning arvestab, et too selle nädala jooksul tagasi toob, aga tema piinlikuseks tuuakse raamat 2,3-e päeva pärast juba tagasi. Ning lisaks suudab rääkida, mis talle loetust meeldis. Ja see poiss ei joo ega suitseta ka! No imetlusväärne. Aa, endast aga, et olen ametlik kokahoolik! Sedapsi siis mu õhtupooliku kirjeldusest. Nüüd olen terve päeva sõbrapäevla toas passinud ning varsti vist kodust läbi, et isalt kink kätte saada. Ja vist vanale koerale Ilvesesse süüa viima ning noorukest ära tooma. And that's about it.

Tänasest.

Olin tubli - tegin oma viimased võlad täna koolis tasa ning lisaks veel ka muid õppeasju. Hea oli saada juba kella 11 ajal vabaks. Niisiis suundusin ma edasi Olle juurde ning, kui ma uksest sisse hiilisin, lootsin, et Olle magab ja saan teda üles äratada kiusates teda. Aga see ei õnnestunud, sest just paar sekundit hiljem tuli ta ise ka väljast. Koos läksime me siis edasi silmaarsti juurde. Mulle ei meeldi silmaarsti juures asjaolu, kui mulle pandakse silma vedelikku, mis teeb pupillid nii suureks nagu kassidelgi. Mulle tilgutati silmavedelikku nii, et arst venitas mu silma all olevat nahka. Siis hakkasin ma muidugi tõmblema, mille peale arstid ofc naersid ja küsisid, kas needi tegemine polnud siis hullem ja ma vastasin, et mõistagi mitte. Aga ülisõbralikud inimesed on nad. Et siis, kui tahate kohata toredaid inimesi - külastage silmaarsti Pärnu Haiglas. Peale kõike seda pidin 40 min ootama - sel ajal oli võimalus teeselda, et olen narko laksu all. Mida kõige igavus tegema ei pane. Nuh ja tulemus on see, et sain teada, et mul on silmad läinud halvemaks. Kuigi lisati, et mul on väga ilusad silmad ja praktiliselt täiskasavnu silmad. Seda kõike öeldi tänu mingi aparaadiga vaadates minu silmadesse. No pöidlad pihku igatahes, et mu silmade areng oleks nüüd lõplik. Mis sellest lobast ikka ...lähen ja teen toad korda ning kolin nv-ks koos kodinatega Kuldsesse kodusse ja edasi vean end MKS-sse, kus toimub metal kontsert.

Lummav.

Nimelt, olen lugenud "Twilight'i" I osa. SEE ON VAPUSTAV!!! LISAKS: Tunnistan süüd, et olen kiindunud Edward Cullenisse. Kusjuures, ma pole näinud filmi ja ei räägi näitlejast, kes lihtsalt mängib vampiiri ja sellega kaasnevaid pahesid jms. Ma räägin raamatu tegelasest endast, kellesse ma armusin. See algas ausalt. Varem olin niimoodi silmadega, isegi erilist tähelepanu pööramata näinud, kes on Edwardi osas, aga seda ka nii ümber nurga. Kui see Kõik populaarseks sai...see film menukaks sai, avastasin mina alles tunduvalt hiljem, et peaks ka siis tutvust tegema. Laenasingi raamatu ja alustasin aga lugemist. See haaras mind nö. enda embusesse ja eriti Edward ise: tema iseloom ja teisejärguliselt tema kirjeldatav välimus. Mõtlesin, et kurat ma olen juba loonud kujuteldama tema väljanägemisest, et siis vaataks ka üle, milline tüüp filmis on ja pean tõdema, et üsna seksikas teine. Kus ma küll seda elu kohtan, et kunagi oma unelmate meest kohtan....kas mina kui energia pean ennem muutuma ühest liigist teiseks ehk siis inimeste keeli- ära surema? Ei taha päris nii ka ...Muide, kahe viimase paari päeva jooksul on täiskuu olnud- müstilisi asju on toimunud...

Et siis...

See nädal olen ma oma asjadega väga hästi toime tulnud. Olen korralikult koolis käinud v.a. neljapäevane saksa keele tund...sest ma pidin end ju liiga kaua sättima. Prantsuse keel, mis on mul neljapäeviti 1,5 h edeneb ka kenasti, kuigi enne tundi on alati tunne, et kohe üldse ei viitsi seal käia ning õpetaja ka igav (mida ta muidugi on). Aga see-eest huvitava välimusega proua..selline klassikaline...krunn peas ja 50ndatel kantud riided seljas. Nagu lugeda, siis on mu elu läinud üsna üksluiselt: käi koolis, tule koju, õpiõpiõpi, korista või jaluta koeraga ja siis unedemaale minek. Ma ei salli rutiini, samas loodame, et tulevik on helgem tänu pragustele pingutustele. Oi, ma just rääkisin karmast. Samas üks hea asi juhtub minuga esmaspäeval 9. veebruaril. Täpsemalt öeldes ma saan klassiõe käest "Videviku" I osa. Klassiõde ütles, et seal on 500 lehekülge, mille peale mina kulmu kortsutasin. Kuid ta mainis juurde, et nagu räägitakse selle teose kohta, et see on väärt asi, siis tema kui inimene, kes tavaliselt üldse ei loe, sai selle osaga ühele poole. Seega ootamishimu on suur.

Kohutav!

Ütlen siis ainult, et paar päeva tagasi pidin ma midagi väga jubedat kogema. Ma olen selle tõttu nii hirmul ja samas vihane. See paneb mind tundma sellist ebaõiglust! Nii ei tohiks! See on väär, mis toimus. Ma olin valmis tegema tutvust teiselpoolsusega...Kõike Selle tõttu, mis sai osaks Mulle see päev...Siiamaani kannan ma rasket koormat südamel...Mul pole eriti vedanud...just nende kõige lähedastematega.