Et siis...

See nädal olen ma oma asjadega väga hästi toime tulnud. Olen korralikult koolis käinud v.a. neljapäevane saksa keele tund...sest ma pidin end ju liiga kaua sättima. Prantsuse keel, mis on mul neljapäeviti 1,5 h edeneb ka kenasti, kuigi enne tundi on alati tunne, et kohe üldse ei viitsi seal käia ning õpetaja ka igav (mida ta muidugi on). Aga see-eest huvitava välimusega proua..selline klassikaline...krunn peas ja 50ndatel kantud riided seljas. Nagu lugeda, siis on mu elu läinud üsna üksluiselt: käi koolis, tule koju, õpiõpiõpi, korista või jaluta koeraga ja siis unedemaale minek. Ma ei salli rutiini, samas loodame, et tulevik on helgem tänu pragustele pingutustele. Oi, ma just rääkisin karmast. Samas üks hea asi juhtub minuga esmaspäeval 9. veebruaril. Täpsemalt öeldes ma saan klassiõe käest "Videviku" I osa. Klassiõde ütles, et seal on 500 lehekülge, mille peale mina kulmu kortsutasin. Kuid ta mainis juurde, et nagu räägitakse selle teose kohta, et see on väärt asi, siis tema kui inimene, kes tavaliselt üldse ei loe, sai selle osaga ühele poole. Seega ootamishimu on suur.