Geisy probleem.

No, milline raev minus pulbitseb teatud inimese vastu. Selline, et tõsiselt tahaks midagi karmi öelda, aga ju jääb julgusest puudu. Samas tuleb ju jääda iseendaks ja oma rada pidi käiia. Võib-olla see, et ma Selle inimese näo täis sõiman viisakal viisil juhtub tulevikus, aga võib-olla mitte. Kui mina ei hakka temaga liini ajama ega tema minuga ka siis mitte. Mul pole varem kellegi vastu selliseid tundeid olnud. Ise ka üllatun enda üle. Aga eks neid inimesi, kes on tõesti väärastunud mõtlemisega või egoistid või niisama bitchid või agressiivsed jne-neid tuleb elus ikka päris korralikult minu teele veel ette. Kelle omale siis mitte? Vähe usutav, et maailm on lilleline. Kahju naiivitaridest, kes kannavad roosasid prille ja, kui neile kõvasti haiget tehakse, on nende pettumus ja kurbus veel suurem, kui tavaliselt neil, kes oskavad olla ratsionaalsemad. P.S. Täheldan, et olen üsna pahura suhtumisega hetkel. Aga vähemasti aus. Minu puhul on vahel nii et kuigi ma ei taha halba, suudan ma ka siirana kedagi solvata. Mitte just parim omadus, aga see-eest omapärane.