Mina-üks paras keeruline juhtum.

Eile külastatud kontsert oli oma bändide poolest üsnagi hea, aga rahvast jäi puudu. Ma veel lõin end korralikult üles: haldjatari meik näos ning korsett seljas, kuid üsnagi ilmaasjata. Kellele end niimoodi näidata, kui publikutki pole. Eks ikka mul on ka väike edevus sees nagu meis kõigis. Vähemalt Ollel oli midagi, millest vaimustuda ehk siis kitarristist tsikist, kes omab samat flying V kitarri kui Ollegi ning mängib raskeid lugusid. Väike armukadedus lõi sisse. Mis parata, olen touchy. Peale üritust suundusime me edasi linna peal koos Toomas F. Aru, Dago, Dago õe, Lauri ja Irjaga. Seltskond tundus kahtlane kokkusobivuse poolest. Algul läksime otsisime kohta catering Friends'i kõrval asuvas kohas. Õhkkond oli seal niii mõnus: veine täis riiulid ja meeli võrgutavad aroomid. Kuid kahjuks oli see koht nii hõivatud, et istekohti meie grupile ei jagunud, seega läksime edasi Passion'isse, mis oli ka superluks kujundusega: lagi oli täis punaseid oranze lampe, lauad olid kaetud vaasis olevate elutute lilledega, mis kujutasid endast oranze marju; teise kohviku osasse oli nö. punakas toonis õhuke kardin ukse asemel ees. Oli, mida nautida. Seal kohtasime me aga Laurit (Casus Belli oma ja tema sõpra). Nad ühinesid meie lauaga. Saime asjad tellitud ning istusime lauda, kuigi natukene ebameeldiv oli istuda lauas Lauri ja Dago vahel ning Olle teises otsas, sest ma ei osanud eriti teistega millestki rääkida. No oleks osanud, aga ma hoidsin end kõvasti tagasi ning passisin tühja ja olin vait. Lauri üritas nalja teha, aga ma ei mõistnud (nkn oli see inside joke) ning suutis ära mainida, et ma olen kuidagi kurb, aga noh mul mitu nägu niiet vist mind on vägagi raske mõista. Enamik aeg seal olles ei suhelnud ma teistega, kui vaid iitsatasin paar sõna sekka. Mul tuleb inimestega vahepeal blokk ette ning olengi tasa. Eriti sellistega nagu: Nukits, Matiko, Lauri Kokk jne. Ma ei kujuta ette miks. Muidugi ma arvan, miks, aga kindel pole. Võiksin olla avatum. Kuigi eks seda näitab aeg. Kuigi 1 jutt, mida Toomas rääkis oli küll muljetavaldav. Ta rääkis poisist nimega Rasmus, kes on 16aastane ja õpib Sütevakas ning õppimise kõrvalt tegeleb muusikaga ja loeb palju. Toomas rääkiski, et imestab, kui intelligentne poiss oma vanuse kohta on. Et annab Rasmusele mingi süvafilosoofilise raamatu ning arvestab, et too selle nädala jooksul tagasi toob, aga tema piinlikuseks tuuakse raamat 2,3-e päeva pärast juba tagasi. Ning lisaks suudab rääkida, mis talle loetust meeldis. Ja see poiss ei joo ega suitseta ka! No imetlusväärne. Aa, endast aga, et olen ametlik kokahoolik! Sedapsi siis mu õhtupooliku kirjeldusest. Nüüd olen terve päeva sõbrapäevla toas passinud ning varsti vist kodust läbi, et isalt kink kätte saada. Ja vist vanale koerale Ilvesesse süüa viima ning noorukest ära tooma. And that's about it.