Lihtsalt jooksin omadega kokku.

Mingi hetk oli kõik korras ja siis järsku läks silme eest mustaks ning ma hakkasin nutma. Algul vaikselt omaette, kuid siis Olle sai jaole ning tuli nii armsalt minu juurde ja kallistas ja küsis mis viga. Ma küll ei vastanud, vaid nutsin edasi nii et märgasin kõik ligiduses oleva täis. Ma ei suutnud tema ees nutta ning jooksin vetsu, kus ma lihtsalt mööda seina maha vajusin ja edasi hulgusin-kõik enda seest välja. Kahjuks salvrätikut jäi väheks. Nüüd olen aga oma ulgumised ulutud saanud ja enesetunne kuidagi parem, kuid siiski mõned asjad jäid ütlemata Talle ning hoian ikka veel enda sees, kui need mingi hetk jälle minusse kogunevad ning ma jälle plahvatan.
Lisaks on veel ka kooliga seoses murekoormad õlul.