weekEND

Tavaliselt ma pühapäeviti eriti ei seikle ja seda just eriti kuskil ekstreemsusi harrastades, aga vahel juhtub. Nimelt, eile me pidime üsna vara ärkama, et jõuda Valgeranda. Raske oli ärgata, sest väikene pohmell oli ja seda ka vaid 3st topsist siidrist. Kuid kahtlemata oli väärt siiski üles tõusta varakult, sest päev möödus tegevusrohkelt ning ei pidanud nelja seina vahel kopitama. Selle juures ma poleks uskunud, et ma lähiajal üsna koduriietes kuskile sünnipäevale ilmun, aga kus sa ikka seelikuga kuskil turnima hakkada. Me veetsime terve päeva, no kella 7ni või sinnakanti Valgeranna seikluspargis. Olle muidugi üles puude otsa ronima ei tulnud, kuid tema puhul ma teadsingi seda ette juba. Samuti ka mõned täiskasvanud jätsid tulemata, sest rääkisid kui "vanad" nad on. Kuid oli ka aktiivsemaid, kes ikka võtsid osa. Algul me kinnitasime endale mingid trossid külge ning siis alustasimegi ronimist/turnimist kõrgel puu otstes. Ma alustasin paanitsemist juba siis oma õega, kui trosse endale külge panime. Katsumused olid päris õudsed! Seda võin öelda, et minu psüühika pani see küll proovile. Kunagi väiksemana olin ma hulljulge ja ei kartnud ka kõrgust, kuid nüüd...vastupidi! Trossid jooksid mööda puid igatpidi ja nende küljes olid mõningates kohtades sinised ja kollased märgistused, oleneval neist tuli enda küljes olevad 2 haakuvat asjandust trossi külge kinnitada + oli veel selline vidin, mille panid trossi külge ja piiikalt sellega alla võrku lasksid. Teisel raskusastmel ütlesid mu närvid üles ning ma oleksin nutma hakanud, aga püüdsin tagasi hoida. See kõrgus oli kohutav ja see, kuidas oli võimalus alla lennata ( mis siis et olid kinni, aga tunnet see paremaks ei teinud). Muidugi selline turnimine pani proovile Su oskused, kuidas sa tasakaalu oskad hoida ja mida kõike veel. Ema käis sõbrannaga all norimas ja samas ka julgustamas,et me õega alla nii kiirelt ei annaks. Tol hetkel ma mõtlesin, et olekski paras, kui alla lendaks ja surma saaks, et ei pea taluma seda hirmu. Aga praegu...praegu olen kuradima uhke enda üle ikka. See vajas nii füüsilist kui ka vaimset võimekust, et olukord üle elada ja rahulikuks jääda selle kõige juures. Pole midagi selline tegevus ainult füüsilises tegevuses kinni. Võttis võhmale ka ikka, aga pärast sai nautida pitsasid ja maitsvaid roogasid, mis olid ootamas. Nii hea ilm oli ka, läks õnneks, sest söömine koos turnimisega toimus õues. Ja peab tõdema, et instruktor oli nii nägus noor poiss:D Kuskil 16-20aastane. Muidugi sai Temast arutatud koos ema ja ema sõbrannaga. Oskavad veel noori poisse vaadata:D Vaadata, missugused noormehed on dekoratiivsed...Korra saime nägusa instruktori käest nahutada ka, sest me vahetasime trosse enda küljes võttes need vahepeal ära ja pannes tagasi ning käisime suvaliselt radasid mitu korda läbi, mis polnud üldse õige. Kuid ta andis ikka järele ning lõpus sai oma tipi ka kätte nii et polnud hullu. No ja lõpus juhtus veel oma sada asja, kui sünnipäevalt ära minema hakkasime, aga selle jätan enda teada. Õnneks saime ema ja Ollega kolmekesi jalutatud kuni maanteeni välja, sest meie eskort jäi hiljaks, aga see-eest kõndisime söödud koguse natukenegi maha. Ema nautis teeäärseid lilli, mille peale Olle teda muidugi noris. Tüüpiline. Õnneks vanaisa korjas meid maanteelt peale ja me läksime edasi minu koju sööma veeel toitu: kana, hallitusjuustu, komme jnejne. Liiga söögirikas päev oli, mis oli ka ainukeseks miinuseks päeva juures. Ja noh, alles kella 11 ajal õhtul jõudsime Kuldseka tagasi. Perekondlik päev oli, mis oli üle pika aja päris mõnus ja värskendav (värskendav, sest perega saab alati vaieldud maast ja ilmast). Mul on kuidagi nii hää olla, sest toredale nädalavahetusele lisaks sain ma uudiseid, et võin endale peatselt töö saada. Homme ole kuulda siis. Tänan, et mulle on antud võimalus jälle mõnda aega rõõmustada millegi üle...