Sulla-mulla.

Sai siis esimest korda üle pika aja ujumas käidud. Viimati vist oli üleelmine suvi, kui ma kuskil üldse ujusin.
Täna võtsin koera ja Olle sugulase kaasa ning suundusime Pärnu jõe äärde. Hiljem liitusid meiega veel hulgi rahvast. Õnneks vaid ´omad joped´, sest ma niigi põdesin Teatud asjade suhtes.

Kuigi ujumas käimise juures oli ka 3 häriviat faktorit, milleks olid kaanid, vetikad ja pisikene foobia vee suhtes. Kuid ma suutsin end talitseda ja värskendava vees suplemise ära teha.

Homme aga uue ringiga!:) jne.

Ma eriti pühendunud...

Ollele meeldib teha X-videosid. Eks nautigem siis, kuidas Geisy Ja Ivo lasevad hea maitsta. Söömine üks tegevustest, mida teen hoolikalt:D

Oh The Joy!

Ma olen nii vihale aetud Sellest Vabadussõja Võidusambast! Loen netist ja mida ma "kuulen"?? Vabadussõja Võidusamba lõplik maksumus ulatub 99,3 miljonini. Kas siis selle Võidusambaga ei võidud oodata paar aastat? Kuni majanduskrahh maailmas taandub. Niigi on võetud maha juba matusetoetus, hambaravihüvitis. Võib minna veel haigus-ja töötuskindlustusüvitis. Makse on tõstetud. Ja mida veel õppelaenuga on tehtud!

On vaja püsitatada monument SELLISE raha eest, kui inimestel muukski raha vaja? Totaalne totrus. Ma ei ütle, et ei tuleks mälestada inimesi, kes on enda poolt ajaloos palju andnud, aga kas seda on vaja teha mitmete miljonite eest? Kunagi tõesti mälestatavad inimesed maksid kallist hinda omariikluse eest, aga see ei saa olla vabanduseks, et riigi raha suunata ennekõike just monumendi peale. Loeb ju mõte, mitte, et topiks aga Hiina portselani või Kanadast tulnud klaasi monumendile! Eriti irooniline oleks, kui hull torm tuleb ja 100 milli lendaks vastu taevast vms juhtuks. Kas tõesti oli seda vaja Eriti praegusel ajal? Kas selliseid asju siis ei saa edasi lükatud? Ja kui tõesti Olekski nii tehtud, siis kindlasti hakkaks rahvas vinguma edasilükkamise üle kuigi ise vaevlevad raskustes. Inimesed võivad ise ka ikka parajalt rumalad vahel olla. Iseendale vastupidistel käituda. Samas oli vabatahtlikke, kes annetasid 3 miljonit....paneb mõtlema....et kas seda tehti ammu, kui ei teatud kriisist majanduses või siis tõesti on mõned nii põhimõttekindlad...need vanemad ikka.

Vabadussambaga seoses meenus mulle ühe hariduse alal töötava inimese öeldu, et suudaks vaid inimesed ajalooväliselt mõelda, siis poleks suuri diskussioone ja isegi rahutusi teatud monumendi suhtes. Kui me ei mõtle rah­vusüle­selt ja aja­loovä­li­selt, ei suu­da me ehi­ta­da tu­le­vik­ku, sest meie ener­gia on siis suu­na­tud ai­nult võit­lu­se­le aja­lootõlgen­dus­te üle. Va­ja­me oma rii­gis sümbo­leid, mis ei vas­tan­da ühis­kon­nas ela­vaid ini­me­si. Nii loo­me en­da­le tur­va­li­se ja jät­ku­suut­li­ku ühis­kon­na, mui­du lä­heb ko­gu ener­gia hir­mu­ga toi­me­tu­le­ku­le ning kõik res­sur­sid kait­se­le. Va­ja­me ühis­kon­nas sel­list re­too­ri­list vi­sioo­ni, mis ei ülen­daks ai­nult rah­vust, vaid kõiki va­ba­rii­gi ko­da­nik­ke. Kas uue mä­les­tusmär­gi­ga õnnes­tub si­du­da ka tu­le­vik­ku vaa­ta­vaid koostöö­le ra­ja­tud sõ-nu­meid? -Seda räägin selleks, et kindlasti, kui oleks jällegi see Vabadussamba püstitamine edasi lükatud oleks alanud kõik see, mis ma vastandamisest ja ajalootõlgendustest rääkisin. Lootkem, et selle sambaga siis rohkem probleeme ei tule tulevikus - muidu läheb raha tõesti nö toaletipotist alla!


Või? Äkki hakkakski ainult monumente püstitama miljonite eest ning kärpima eelarveid...

Eelnevale postitusele pilte:

2009 jaan

Tänavune jaan sai peetud kahes erinevas kohas, mida varem juhtunud pole. Kuid millalgi on ikka millegi jaoks esimene kord.

21.juuni sõitsime me Ollega Tori jaanitulele. Toim: Küla jaanipäevad on kõige paremad, sest enamik rahvast tunneb teineteist ning tantsitakse süldi lugude järgi. Oma mees mul sellisest puust pole, et tantsiks, aga see-eest korvab mulle selle tema sugulane Mairo, kes mind tantsitab. Igati meelepärane minu jaoks. Samuti meeldivad mulle võistlused, mida peetakse jaanipäevadel. Osavõtt on veelgi lõbusam!

23. juuni aga pidasime jaani esialgu Olle kodus, kust edasi liikusime minu perele kuuluvasse majja, mis asub kohe Noorusemaja juures nii et, meie majal ja Noorusemajal on üks aed. Seega saime tasuta (küll salaja-niivõrd, kuivõrd salaja) Noorusemaja üritusele sisse. Privv!

Kõige märkimisväärsem selle aasta jaani juures oli see, et see oli esimene kord, kui minu ja Olle pere koos tähtpäeva tähistasid.


Nüüdseks olen end toidust nii täis nuumanud, et peaks alustama paastuga.


Kiitused Seljankale ja Twins Inc.'ile!

Profikaamera? Yes, please!

Mu märkmed.

*Ärgates täna lõuna ajal oli mul üllatuslikult kurb tuju. See oli mõjutatud mu unenäost, mis oli totaalselt nõme. Kuid see unenägu oli asja eest, kahjuks.

*Ja ma ikka siin aegamisi imestan/avastan, kui armukade ma võin olla. Lausa süttin siis. Kui ma olen armukade, siis ma solvun ja vihastan (minu vihastamine on vasohoitud...mitte, et ma kisaks või karjuks ning asju lõhuks), isegi kõige väiksemate ja tühisemate asjade peale. Ma ei taha olla selline, aga ma ei saa ka sellest halvast omadusest lahti.

*Seevastu, aga mul on olnud paremaidki päevi nagu seda oli eilne, kui ma linnas lõbutsemas käisin. Sai ka pargis istutud ning vadistatud. Kunagi käisin ma tihti Koidulas rahvaga istumas, aga enam ei ole sellist tungi. Enam ei ahvatle. Samuti külastasime me Raehoovi esist, jah esist, sest pilet sisse saamiseks oli 70 krooni, kuigi Elu24-st lugesin ma, et see üritus on tasuta ja hiljem klubikohvikus Pesa toimub afterkas,mis maksab. Aga mis siin ikka imestada. Elu24 on ju kollane ajakiri. Õhtu lõpetasime me aga üldse kuskil kolmandas kohas, kus sai kogetud palju draamat ja tantsimist. Tantsimise osa oli parim, sest sai end välja elatud.

*Praegu ajab mind närviliseks see, et ma pean endale kusagilt HRC'i pileti muretsema, odavama summa eest, kui seda on 600/700 krooni. Mul on muidugi 1 plaan olemas, iseasi kas see ka õnnestub. Seda teadmatust on kõige raskem taluda.

*Mis on hästi hea? Kui ma hommikuti Olle kaisus mingi õudse unenäo tõttu üles ärkan, siis saan ronida Ollele lähemale ning kaisutada teda tugevasti ja mõelda, et tegelikult on kõik korras ning, et kui õnnelik ma olen, et mul Tema olemas on!

*Esmaspäeval lähen linna peale tuuritama, et endale tööd saada. Lepin kasvõi 2000 krooniga, sest seegi suur raha, kui vaid iseenda peale kulutad. Ma ei pea süüa ostma ega üüri maksma, vaid saaks oma teenitud raha raisata meelehautuse ja riiete peale ning plaanitava tatoveeringu peale.

Kentu fotoseeria.

Kentu magas ning minul ja Ollel ei olnud ka enam midagi tarka teha ja sedasi see juhtuski...:D:D

Seksikad töölised.

Kiiver, nui, vuntsid ja prillid käisid enamik rahvast läbi...need võtsid ikka igaühte:D

Huvitav pala...toidupala.

10-15 minutit tagasi sõin ma enda valmistatud poslamaslat. Ennekuulmatu nimi toidu jaoks? Oojaa. See on venelaste söök. See koosneb kartulist, murulaugust, soolast ja rafineerimata päevalilleõlist. Selle valmistamine käib umbes nii, et tükeldad kartulid ära ja vajutad kahvliga peale, et lödimaks muuta. Seejärel valad kartulisodile spetsiaalselt salatite jaoks valmistatud rafineerimata päevalilleõli ning segad ära. Juurde käib veel natukene soola ning segad uuesti ja viimasena lõikad murulauku juurde...sellised väikesed tükid ning siis segad uuesti ära ning valmis poslamasla ongi! Leiba võib ka kõrvale süüa. Bon appetite!

Ajaloost.

Tähelepanekud ajaloost:

No üks tähtsamaid tähelepanekuid võib olla see, et ma suutsin emale ära rääkida, et ma kukkusin koolist välja. Mul hakkas nii paha, kui pidin nägema ema reaktsiooni sellele. Kuid eks ta saab sellest üle, kui alles on näinud, kuidas ma ülikooli sisse saan.

Teiseks tähelepanekuks sobib väga hästi see, et ma võtsin käsile aastatetaguse harrastuse ehk siis rulluisutamise. Kunagi kimasin rullikatega ringi nagu turbodiisliga auto, aga nüüd....nüüd värisen rullikatel. Rulluisutamine sobib ideaalselt jalgade treeninguks, mida mul just vaja on-selleks ma selle sporidala valisingi. Niisiis läksin ka pikemale retkele, et end treenida, aga see kippus ebaõnnestumise poole, sest trajektoor, mida üritasin läbida sisaldas krobelist ja lõhkist teed. Ma pidin rulluisud jalatsite vastu vahetama ning jätkama sörkides nagu sõbrannagi. See ei meeldinud mulle üldse, sest ma pole jooksjatüüp. Teinekord lähen Jaansoni rajale.

Kolmandaks tähelepanekuks on Lauri 21. aastaseks saamise sünnipäev. Selle sünnipäeva juurde kuulus ka Lauri kuldkiharate eemaldamine. Lauri ja ta vend on nüüd justkui 2 tilka vett. Algul tehti talle punupatsid pähe ning hiljem punupatside tegijad said võimaluse igaüks oma tehtud patsi kääridega ära lõigata ning viimase asjana võeti kasutusele pardel. Mulle mõjus see küll rängalt, sest ma nägin, mida järgmine või siis ülejärgmine aasta pean taluma Olle puhul. Muidugi see on ka kurb, et, kui ta läheb sõjaväkke, siis ma ei näe teda pikalt ja kui üldse, siis hästi vähe:( Sakib? Jah, väga. Sellest tulenevalt hakkasime mina ja Kentu taidlema sõjaväe teema üle. Merlongi suutis paikapaneva lause öelda sõjaväe kohta.

Taidlemisest rääkides, siis sai tehtud seda Kentuga veel õllede üle. Arvata on, et Kentu üritas õpetada, kuidas üks ja teine asi on, sest selline ta juba on. Aga ma ei lasknud sellest end kõigutada. Tema öeldu polnud piisavalt mõjuv.

Toim: Rock oli teemaks sünnipäeval. See õlu on üle viskanud oma tugeva maitse tõttu ning seda on niigi palju joodud juba. Õnneks oli peale selle veel juua rummi, gini, kisse, strohi ja nii mõnigi oli viina peal. Strohi jõin ma esimest korda. Valasin selle pitsi ning mõtlesin, et neelan alla nagu viinagi. Aga ma ei raatsinud. Muidugi on see 80kraadine (piirtuse taoline), aga ma siiski mõtlesin, et ehk pole nii hullu midagi, kui kiirelt alla neelata,kuid....samas mõtlesin ka, et nii julge ma ka pole. Mau ja Monza õpetasid küll kõrvalt, et kuidas seda juua, aga ma ei suutnud ning kastsin prooviks keele sisse ja see tegu oli juba karm laks, sest mu suu sisemus hakkas lõõmama! Nüüd ma siis tean.

Mida head veel oli sünnipäeval? Aa, jah. Samal ajal, kui Olle katsetas DJ ametit üritasin minagi seda teha ning oleks äärepealt nõela ära rikkunud, mis vinüülplaadi peale käib. See pisikene nõel maksab 700 krooni! Mis mul küll arus oli.

Mida veel.........? Ma sain natukene lõõritatud. Mau ja Lauri laulsid ning minagi ei suutnud vastu panna. Maul on tõsiselt kena hääl. Kuidas ma nautisin seda!

Sedasi juues, lauldes, lauamängu mängides, plaati keerutades jne. suutis alles jäänud seltskond vastu pidada kella viieni hommikuni....võib-olla oldi veel pikemaltki üleval, aga lihtsalt sel kellaajal läksime mina, Olle, Merlon, Mau, Monza ja Ruth bussile. See varahommikuni üleval olemine oli kõige uhkem saavutus vist Lauri emale....vanem inimene ja suutis nii kaua seltskonnas sotsialiseeruda. Selle kõrvalt ma imestan, et Kentu, kes on aastaid noorem Lauri emast vajus nii ära, et tema kulul sai nalja tehtud ning sokutatud igasuguseid asju talle pähe ja kätte ning siis pilte tehtud. Aitäh Kentu, et meie päeva alguse rõõmsaks tegid:D

Igatahes. Lõpp hea, kõik hea.

Mõned pildid minu digikast siis:

http://fotoalbum.ee/photos/sassupa/sets/782911

Leinaaeg.

Mul jõuab alles sammhaaval kohale, millest kõigest ma ilma hakkan jääma, et ma Hansas enam ei ole. Ma ei käinud viimasel ajal koolis nagu oleks pidanud, kuid kui olin kohal, siis oli kõik mul kooliga korras ka. Nüüd kahetsen ja leinan, et oleks teinud seda ja teist...aga nüüd veidi hilja selleks. Kõige enam hakkan igatsema oma klassi. Mu klass oli fantastiline, sest selles käisid väga toredad, lõbusad ja sõbralikud inimesed. Naljapoolelt visati ikka kõvasti kildu. See oli kõige suurem pluss klassi juures. Tegelikult väga raske on sedasi rääkida, sest selline meenutus teeb kurvaks. Samuti ei saa ma nendega enam tutipäeva koos pidada (kuigi linna pealt saab alti teineteist üles otsida), ei saa enam rebaseid kiusata (meie klass ju siiski pani kinni 10ndas klassis retsimise), ei saa lõpetada nendega viimast aastat....Niuuks:( Väga hakkan igatsema ka Andreast, kellega sai tundide ajal korraliku suutäie naerdud. Vähemasti on msn olemas, et rahvaga edasi suhelda ja kindlasti tuleb klassikokkutulek, kuhu ma raudselt lähen. Nii et kõik pole veel kadunud.

Kultuur on Seksikas.

Ma ei osanud loole pealkirja valida seega panin 5. juunil noortekeskuses toimunud üritust iseloomustava pealkirja.

Enamik päevast oli tõesti kultuurne. Võttes arvesse, et sai Jaanus Joonase maalikogu imetleda ja kuulda ka tema enda suust väikest ülevaadet maalide kohta. Muidugi tekkis mul küsimusi kohe tema maalide kohta, aga siis ta ütles midagi tabavat: et just see on maalil, mida me ise näeme. Et tema ei pea hakkama midagi lahti seletama. No ja kuna ma natukene ikka jagan kunstist, siis suutsin enda jaoks välja mõelda maalidel olevad tähendused, enamjaolt. Ei pea ju olema mingit õiget või valet.

Samuti külastas Pärnu Noortekeskust härra Kivisildnik, keda Toomas F. Aru intervjueeris. Nad lobisesid väga pikalt. Kuid ega ma eriti ei kuulanud nende dialoogi, sest selle asemel ma käitusin Kivisildniku suhtes ebaviisakalt ning naersin saali tagaosas diivanil koos Olle, Dago ja Kelluga. Sõna otseses mõttes mängisime lolli.

Kivisildnikkule otsa esines kohe MAUX ZAKS & THE COCKS. Esialgu esitasid nad muusika rütmis Toomase koostatud teksti ja pärast paar oma lugu. Kivisildnik isegi kiitis neid ja samuti tegi Olle kohta märkuse, et miks too nii taga peidus kitarri mängib, et ta on nii osav vms.
Ollel on tõesti mitu hüüdnime: geenius, kitarripede, kitarrijumal...no teate ju küll. Heal lapsel ikka mitu nime. Ja Olle on HEA.

****************************************************

Peale üritust, mis lõppes umbes kella 10 ajal õhtul suundusime koos väikese seltskonnaga edasi Frens Cafe kõrval asuvasse kohviku veine maitsma. See on mingi Poccadilly või Picadilly vms. nime kandev koht.
Seal oli mitmekesine valik erinevate maade veine. Niisiis meie lauda sai tellitud 3 erineva maitsega pudelit veini. Kõrvale sai veel vurtsuga vett. Väga peen värk.
Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ega mulle need veinid muljet ei avaldanud. Ma olen küllaltki joonud igasuguseid kalleid veine, aga eelistan iga kell neile valget Bollinot!

Kesköö oli juba käes ning kohvikus kehtis sellise kellaaja kohta reegel: Iga roju oma koju. Toomas ja Kaisa hoidsid kinni sellest reeglist, samuti ka Dago ja Kellu, kuid ülejäänud nelik sellest reeglist ei lähtunud. Kaarel, Kentu, Olle ja mina läksime edasi istuma Espressosse, kuid ennem põikasime burgeri putkast läbi. Küll oli alles nauding süüa burksi. Espressosse jõudes suutsime me veel tellida endile õlut. Toim: Kaarel ostis kõike minule ja Ollele, sest tal oli palgapäev. Igatahes, sinna jõudis ka kohale Lauri vend, kes oli masenduses, et on reede ja tema on see, kes on Last Man Standing, kuigi tal on autos liitrine viin. Aga see probleem sai lahenduse. Me perutasime autoga Kentu juurest läbi, et too oma Kissi kaasa võtaks ning siis Statoili, kust sai ostetud näksi ja pealekat ning lõpus kell 2 öösel jõudsime rannarajoonis asuvasse korterisse, kus toimus mingi istumine. Ma mõtlesin, et tore, et saab edasi lõbutseda, aga ma väsisin hoopis ära. Sõin omaette krõpsu ning näksisin pelmeene, mida Kaarel köögis tegi. Kaarel oskab paremini pelmeene praadida, kui mina. Selline naine ma siis olengi:P Ja nii söömise möödudes oli kell jõudnud saada juba pool 3 öösel ning ma mõtlesin, et siia ma eiii taha jääda, sest igatsesin kodu voodit. Olle oli nõus minuga keset ööd, pigem vastu varahommikut rannast Ehitajate teele jalutama. Kuid see jalutuskäik käis kähku. Oleme alles profid. Vähe mõnus oli saada kell 4 hommikul? magama. Eriti veel kaissu. Kuidas ma armastan kaisus olemist...

Vähemasti selline sisutihe päev viis mu mõtted eemale, et ma Pärnu Hansagümnaasiumist välja lendasin. Et siis......Hello Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium! Ma olen ikka veel šokis. Aga samuti selle kõrvalt juba positiivselt meelestatud. Ma olen öelnud, et alla ma ei anna. Kaljukits noh!...Nagu see oleks mu ainuke põhjendus, miks ma käega ei löö.

Tänane.

Päev algas sellega, et ma suutsin pikalt jokutada ennem, kui kooli jõudsin. Kuid siiski enne õppenõukogut. Seegi saavutus.
Mulle lubati helistada peale õppenõukogu, et mis otsus minu osas langetakse: jään või lahkun. Sel hetkel ma mõtlesin, et issand...minu saatuse üle otsustatakse. Ja nii ma siis terve bussi tee istusingi kahvatu nägu peas oma pool tundi ja passisin tühja kohta, ise nägu peas nagu oleks kummitust näinud.Ja mõnes mõttes nägingi:P Toim: Õppenõukogu a'ka kummitus:P
No ja ma ootasin kaua, kui lõpuks otsusest teatati. Õnneks ei pidanud toas, eriti veel vihmase ilmaga passima (vihm muudab vahel meeleolu raskemaks). Sain see-eest väljas muda sees müdistada. Igal lollil oma lõbu! ....
..Sisimas lootsin, et otsus on positiivne, aga seekord mu sisetunne valetas. Kõne sisaldas halbu uudiseid. Tol hetkel ma purskasin laginal nutma ning siis ilmus üks roosas särgis tüüp mu juurde ja pani mulle käed ümber ning mossitas koos minuga. Peale tunde puhangut sain konsulteeritud Olle emaga, kes andis lootust, et Äkki ma suudan veel endale viimase võimaluse snihverdada. Ja nüüd homme astungi direktori kabinetti ning hakkan aga selgitusi jagama ning nuruma. Ma sain paraja laksu ning Sellest veast ma õpin! Hakka selles olukorras või kristlaseks, kes palvetab.

Hetkel veedan aega barbie.com'is, mis rahustab närve, Jah, õigesti kuulsite. Aga mulle istub see lehekülg, sest seal saab barbidele riideid selga sobitada ja meiki teha- naiste värk. Naiselikkust sellest leheküljest rõkkab.
Kuid ehk ei tulegi sel lk-l enda tundeid edaspidi leevendada, sest homme on minu käitumine teatud olukorras teatud tähtsal kohal oleva inimesega madalam kui muru, mis võib mind päästa. Ma juba praegu värisen, homme on hullem veel...siis läheb juba süda pahaks? Ma usun küll. Aga eks neid mägesid tuleb palju elus ette, mida ületada. Enda eest seismine pole just minu parim külg, mida ma ajan...see on üks mu halvimaid külgesid, aga homme ma panen end maksma...alandlikul viisil.

Homme on mu tõehetk.

Nõudlust ikka on.

Mul on juba 2 töökohta soojas. Eks näis, kumb neist näkkab. Rahad hakkavad liikuma...see on ainult positiivne uudis. Elame, näeme.
Räägin, sest just paar minutit tagasi helistati töökoha asjus. Ja ma arvasin, et tööd saada on ilmatu raske. Kuid selle asemel: kae aga püanti!

Emotsioonide pidu.

Mul toimub hetkel emotsioonide möll ja see kõik tuleb ajaloo arvetsuseks õppimisest. Materjali on tohutult palju. Mul on nii pahur tuju. Ma vihastan siin vaikselt omaette, aga minu vihastamised lõppevad tavaliselt nutuga. Nõme olukord.
Mis tegema peab, kui sa ei suuda enam infot vastu võtta, aga sa Pead, sest osa Vajalikku teavet on veel puudu ?! .....Tahan šokolaadi...
Hea on päevikusse vinguda. Lõõgastav.

Rakendasin oma õhkõrnasid oskusi photoshopi alal, aga lõpptulemusena tegi ikka Olle selle lihtsavõitu töötluse ära, sest ma suutsin ise kõik nässu ajada. Kaasaarvatud oma närvid:D

Jalutuskäik.

Grillimine..

Mõtlesin, et võtaks ka üle pika aja päikest, et praegu ideaalne ilm selleks. Kuigi üldiselt ma ei talu kuumust ja päikest. Ma ennem varjun kuskile siseruumi kui rannas päevitan. Rannas päevitamine pole kohe üldse minu rida. Esiteks hakkab seal nii palav, siis liiv kleepub nahale ja üldse ebameeldiv tegevus. Kui, siis ainult oma hoovis kuskil....kui sedagi:P Ja just täna ma lebotamise mõttes kasutasin ilma ära ja olin õhu käes ning grillisin end. Ja seda ka vaid oma 15 minutit kokku, sest ma hakkasin higistama ning lina, kus peal lebasin oli ülikuum. Saate aru, miks ma siis eelistan päevitamisele siseruume? Tegelikult poleks ma tohtinud täna päikest võtta, sest ilma päikesekreemita on minu puhul lood halvad....päeva lõpuks olen sarnane vähiga. Õnneks ma olin aga nii vähe päikese käes. Aga siiski!!! Poodide tuulamine tuleb ette võtta, sest kohutavalt palavaks on need ilmad läinud ja ma pole selleks valmistunud. Ega taoliste ilmadega ei taha linnas ringi käia ja samal ajal vettida. Mul on õnnestunud stiil ka ju: musta värvi riided...Peab vist heledamas toonis vihmavarju taaskord kasutusele võtma, et päike mind üleliia ei katsuks.
Toredat juuni algust!