Leinaaeg.

Mul jõuab alles sammhaaval kohale, millest kõigest ma ilma hakkan jääma, et ma Hansas enam ei ole. Ma ei käinud viimasel ajal koolis nagu oleks pidanud, kuid kui olin kohal, siis oli kõik mul kooliga korras ka. Nüüd kahetsen ja leinan, et oleks teinud seda ja teist...aga nüüd veidi hilja selleks. Kõige enam hakkan igatsema oma klassi. Mu klass oli fantastiline, sest selles käisid väga toredad, lõbusad ja sõbralikud inimesed. Naljapoolelt visati ikka kõvasti kildu. See oli kõige suurem pluss klassi juures. Tegelikult väga raske on sedasi rääkida, sest selline meenutus teeb kurvaks. Samuti ei saa ma nendega enam tutipäeva koos pidada (kuigi linna pealt saab alti teineteist üles otsida), ei saa enam rebaseid kiusata (meie klass ju siiski pani kinni 10ndas klassis retsimise), ei saa lõpetada nendega viimast aastat....Niuuks:( Väga hakkan igatsema ka Andreast, kellega sai tundide ajal korraliku suutäie naerdud. Vähemasti on msn olemas, et rahvaga edasi suhelda ja kindlasti tuleb klassikokkutulek, kuhu ma raudselt lähen. Nii et kõik pole veel kadunud.