Kultuur on Seksikas.

Ma ei osanud loole pealkirja valida seega panin 5. juunil noortekeskuses toimunud üritust iseloomustava pealkirja.

Enamik päevast oli tõesti kultuurne. Võttes arvesse, et sai Jaanus Joonase maalikogu imetleda ja kuulda ka tema enda suust väikest ülevaadet maalide kohta. Muidugi tekkis mul küsimusi kohe tema maalide kohta, aga siis ta ütles midagi tabavat: et just see on maalil, mida me ise näeme. Et tema ei pea hakkama midagi lahti seletama. No ja kuna ma natukene ikka jagan kunstist, siis suutsin enda jaoks välja mõelda maalidel olevad tähendused, enamjaolt. Ei pea ju olema mingit õiget või valet.

Samuti külastas Pärnu Noortekeskust härra Kivisildnik, keda Toomas F. Aru intervjueeris. Nad lobisesid väga pikalt. Kuid ega ma eriti ei kuulanud nende dialoogi, sest selle asemel ma käitusin Kivisildniku suhtes ebaviisakalt ning naersin saali tagaosas diivanil koos Olle, Dago ja Kelluga. Sõna otseses mõttes mängisime lolli.

Kivisildnikkule otsa esines kohe MAUX ZAKS & THE COCKS. Esialgu esitasid nad muusika rütmis Toomase koostatud teksti ja pärast paar oma lugu. Kivisildnik isegi kiitis neid ja samuti tegi Olle kohta märkuse, et miks too nii taga peidus kitarri mängib, et ta on nii osav vms.
Ollel on tõesti mitu hüüdnime: geenius, kitarripede, kitarrijumal...no teate ju küll. Heal lapsel ikka mitu nime. Ja Olle on HEA.

****************************************************

Peale üritust, mis lõppes umbes kella 10 ajal õhtul suundusime koos väikese seltskonnaga edasi Frens Cafe kõrval asuvasse kohviku veine maitsma. See on mingi Poccadilly või Picadilly vms. nime kandev koht.
Seal oli mitmekesine valik erinevate maade veine. Niisiis meie lauda sai tellitud 3 erineva maitsega pudelit veini. Kõrvale sai veel vurtsuga vett. Väga peen värk.
Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ega mulle need veinid muljet ei avaldanud. Ma olen küllaltki joonud igasuguseid kalleid veine, aga eelistan iga kell neile valget Bollinot!

Kesköö oli juba käes ning kohvikus kehtis sellise kellaaja kohta reegel: Iga roju oma koju. Toomas ja Kaisa hoidsid kinni sellest reeglist, samuti ka Dago ja Kellu, kuid ülejäänud nelik sellest reeglist ei lähtunud. Kaarel, Kentu, Olle ja mina läksime edasi istuma Espressosse, kuid ennem põikasime burgeri putkast läbi. Küll oli alles nauding süüa burksi. Espressosse jõudes suutsime me veel tellida endile õlut. Toim: Kaarel ostis kõike minule ja Ollele, sest tal oli palgapäev. Igatahes, sinna jõudis ka kohale Lauri vend, kes oli masenduses, et on reede ja tema on see, kes on Last Man Standing, kuigi tal on autos liitrine viin. Aga see probleem sai lahenduse. Me perutasime autoga Kentu juurest läbi, et too oma Kissi kaasa võtaks ning siis Statoili, kust sai ostetud näksi ja pealekat ning lõpus kell 2 öösel jõudsime rannarajoonis asuvasse korterisse, kus toimus mingi istumine. Ma mõtlesin, et tore, et saab edasi lõbutseda, aga ma väsisin hoopis ära. Sõin omaette krõpsu ning näksisin pelmeene, mida Kaarel köögis tegi. Kaarel oskab paremini pelmeene praadida, kui mina. Selline naine ma siis olengi:P Ja nii söömise möödudes oli kell jõudnud saada juba pool 3 öösel ning ma mõtlesin, et siia ma eiii taha jääda, sest igatsesin kodu voodit. Olle oli nõus minuga keset ööd, pigem vastu varahommikut rannast Ehitajate teele jalutama. Kuid see jalutuskäik käis kähku. Oleme alles profid. Vähe mõnus oli saada kell 4 hommikul? magama. Eriti veel kaissu. Kuidas ma armastan kaisus olemist...

Vähemasti selline sisutihe päev viis mu mõtted eemale, et ma Pärnu Hansagümnaasiumist välja lendasin. Et siis......Hello Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium! Ma olen ikka veel šokis. Aga samuti selle kõrvalt juba positiivselt meelestatud. Ma olen öelnud, et alla ma ei anna. Kaljukits noh!...Nagu see oleks mu ainuke põhjendus, miks ma käega ei löö.