Tänane.

Päev algas sellega, et ma suutsin pikalt jokutada ennem, kui kooli jõudsin. Kuid siiski enne õppenõukogut. Seegi saavutus.
Mulle lubati helistada peale õppenõukogu, et mis otsus minu osas langetakse: jään või lahkun. Sel hetkel ma mõtlesin, et issand...minu saatuse üle otsustatakse. Ja nii ma siis terve bussi tee istusingi kahvatu nägu peas oma pool tundi ja passisin tühja kohta, ise nägu peas nagu oleks kummitust näinud.Ja mõnes mõttes nägingi:P Toim: Õppenõukogu a'ka kummitus:P
No ja ma ootasin kaua, kui lõpuks otsusest teatati. Õnneks ei pidanud toas, eriti veel vihmase ilmaga passima (vihm muudab vahel meeleolu raskemaks). Sain see-eest väljas muda sees müdistada. Igal lollil oma lõbu! ....
..Sisimas lootsin, et otsus on positiivne, aga seekord mu sisetunne valetas. Kõne sisaldas halbu uudiseid. Tol hetkel ma purskasin laginal nutma ning siis ilmus üks roosas särgis tüüp mu juurde ja pani mulle käed ümber ning mossitas koos minuga. Peale tunde puhangut sain konsulteeritud Olle emaga, kes andis lootust, et Äkki ma suudan veel endale viimase võimaluse snihverdada. Ja nüüd homme astungi direktori kabinetti ning hakkan aga selgitusi jagama ning nuruma. Ma sain paraja laksu ning Sellest veast ma õpin! Hakka selles olukorras või kristlaseks, kes palvetab.

Hetkel veedan aega barbie.com'is, mis rahustab närve, Jah, õigesti kuulsite. Aga mulle istub see lehekülg, sest seal saab barbidele riideid selga sobitada ja meiki teha- naiste värk. Naiselikkust sellest leheküljest rõkkab.
Kuid ehk ei tulegi sel lk-l enda tundeid edaspidi leevendada, sest homme on minu käitumine teatud olukorras teatud tähtsal kohal oleva inimesega madalam kui muru, mis võib mind päästa. Ma juba praegu värisen, homme on hullem veel...siis läheb juba süda pahaks? Ma usun küll. Aga eks neid mägesid tuleb palju elus ette, mida ületada. Enda eest seismine pole just minu parim külg, mida ma ajan...see on üks mu halvimaid külgesid, aga homme ma panen end maksma...alandlikul viisil.

Homme on mu tõehetk.