Klassikokkutulek 2009

Püha õhtusöömaaeg

Jah, juba klassikokkutulek. Klass, kellega ma enda süü tõttu ei saa veeta viimast aastat keskkoolis. Aga pole lugu. Vähemasti saan kogeda uut klassi, mis muudab elu veidi huvitavamaks.

Esialgne mõte sinna minekuga oli, et ei ta kas peaks ikka minema, et äkki pööran otsa ümber, aga samas mõtlesin ka, et mida ma ikka reede õhtul toas passin (Sedasi on mul tihti, kui jutuks tuleb Pärnust väljas olev üritus). Aga ma ikka läksin sinna. Algne variant oli, et sõidan sinna karupeesse koos isaga, aga arvestades, kuhu meie jutud lõpuks välja jõuavad, ei oleks suutnud ma tervet teekonda punktist A punkti B läbida ja sain viimasel hetkel klassivenna autole.

Tema ehk klassivend on selline ilueedi, et sain terve tee nautida tema juuste harjamist. Seda seika autosõidust tõin ma jutuks veel kokkutuleku paigaski, nii et kõik naerda said. Kõik sealt klassist vast teavad, et ma norin Andreast pidevalt. Aga ega ma pole ainuke. Neid on hulgi. Põhjust selleks annab ta aga ise. Need, kes teda ei tunne, ei kujuta ette ka. Aga see pole halb nokkimine.

Mida me seal siis tegime? Mina vedasin sinna kaasa oma potsiku, kus oli sees kanaliha. Ülihea asi. Domineerivaim põhjus kokkutulekule minekuks oligi mul muideks, et seal grillida. Ning tiba juttu ka ajada. Ja imestuseks ma polnudki ihuüksi, kes endale toitu kaasa võttis. Paar tükki oli veel. Kõik ei olnudki alkoholi peal väljas! Kuigi enamik ikka oli. Suured ja uhked alkoholipudelid nina ees. Mina piirdusin lahjema kraamiga, mis siiski muutis mu üsna vindiseks. Aga oh imet! Ma ei tormanudki sauna, et seal natukene möllata, nagu mul tavaliselt kombeks, kui olen täis ja peo paigas on saun. Suutsin jääda soliidseks, seekord.
Kuid piljardit ma küll mängisin. Halvasti, aga mängisin. See on tore ajaviide. Õnneks sobitasin ma tutvust paari uue inimesega kokkutulekult, kes on nõus minuga piljardit minema mängima. Neid tahtjaid ma eriti ei tunnegi, ent nüüd aga leidsin. Oii, kuidas mulle meeldivad uued tutvused:)

Kõige selle hea keskel suutsin ma ka korda saata patu, minu jaoks patu. Nimelt ma tõmbasin paar suitsu. See, et ma mitte kaines olekus suitsetan, on mulle vägagi omane. See tuleb mul isast. Mu isaga on täpselt sama lugu. No kurja. Aga ega ma ei üllatu väga, miks ma nii käitun. Vindisena muutun kergemeelseks (kahjuks) ja luban endale teatud asju, mida ei tohiks lubada. Eile aga naljatasin ühe sõbraga selle üle. Tema ütles, et Geisyyy ei tohi suitsu tõmmata jnejne. Mina aga panin vastu, et vaatame suitsetamise helgemat poolt, milleks on mitmekesisem hingeõhk. Niikuinii olen ma juba aktiivselt passiivne suitsetaja. Igal pool minu naabruses (vähemalt 50 cm raadiuses) kimutakse suitsu.

Tundke parem Ollele kaasa, kui ma varavara hommikul koju jõudsin ning alkoholi ja suitsu järele haisesin. Nii kena minust.