Üle pika aja sain siis minagi Pärnust välja. Pärnust välja Seljale. Nimelt elab seal Olle onu oma perega. Ilus väike küla see Selja, aga siiski ei tõmba nii väga, et seal elada.
Me läksime sinna üldse selle mõttega, et aidata neil kuuri lammutada. Kuid selle asemel tassisime hoopis kuurist umbes 200kiloseid seinasid garaaži. Oma 7 tükki oli ühe seina vedajaid. Ning vahemaa oli vähemasti 200 meetrit. Nii et nüüdseks on käed omadega üsnagi läbi. Kuid õnneks piirduski asi sellega.
Peale vaevalist tööd sai aga Olle grillitud sardelle süüa. Arvata on, et kokaks oli meil seal Olle. Isegi järgmise päeva hommikul tegi ta grilli peal pelmeene ja väikseid vorstikesi. Kõht siiamaani täis. Enam-vähem. Kõige enam meeldis mulle eilse päeva juures see, et me käisime kalal. See oli minu jaoks teine kord elus kala püüda. Esimene kord õngitsesin kalu spetsiaalses püügikohas, kus pidi püüdmise eest maksma. Tol korral püüdsin 4 ja poole kilose kala ja ainukeseks see ka jäigi. Teine kord ehk siis eile Seljal püüdsin ma 24 väikest kogerit ja 1 särje. Ma olen enda üle nii uhke. Kuid pean ära mainima, et vihmausse ma ise sööda otsa ei pannud. Seda tegi Olle. Sest ma kardan neid katsuda, nad on rõvedad olluskid. Ning kala ma ka ise sööda otsast ära ei võtnud, sest kalad on samuti rõvedad olluskid. Aga konks vette visata ning oodata, mil kala näkkab ja siis välja tõmmata- see osa oli juba rohkem minu rida. Niikuinii ma ei kavatse kalameheks hakata. Olle aga pidi ikka norima ning küsima, mida ma peale III Maailmasõda tegema hakkan, kui ei suuda õigesti kalagi püüda. Ma aga vastasin, et mul on selleks tema. Meil võttis kõvasti vedu see kalapüük. Põhimõtteliselt 5 sek'i ja kala käes. Viskasime konksu vette, 5 sek'i möödas, tõmbame välja ja võtame kala otsast ning uuesti konks vette, jälle kõigest 5 sek'i ja kala käes. Muidugi oli ka pikemaid vahesid.
Teisejärguline meeldivus oli minu jaoks see, et ma ei vaadanud terve päev otsa TV'd ega istunud arvutis. Maamajas oli küll 1 arvuti, aga see seal on jube iidne, et rahvas suhtub sellesse ükskõikselt. Sama hästi nagu majas polekski arvutit. Kuigi, tunnistan üles, et paar minutit ma siiski veetsin arvutis, mis oli paar sammu eemal olevas koretris. Aga see ka kõik.
Teen veel ühe ülestunnistuse. See kõlab järgmiselt: Ma olen nii mugav inimene, et ma olen ära harjunud tänapeävase maailmaga, mis sisaldab tehnoloogiat. Ma ei suuda olla pikka aega ilma teleka või arvutita. Kõlan justkui narkomaanina? Võib-olla tõesti. Täna hommikul, kui me ärkasime kell 7!! (sest meie voodi oli ülikõva, millest tingitud ka meie järgmise päeva kangused) pidime end kuidagi lõbustama, seega hakkas Olle ja ta isa õhupüssiga purke laskma. See on see, kui inimestel igav hakkab, siis võetakse kohe püssid kätte ja hakatakse paugutama. Saunas käisime ka. Kuid ega see saun mulle eriti vajalik polnud kuna ma pesen end niigi iga päev. Paras vaheldus:)
0 comments:
Post a Comment