Omad vitsad peksavad

Käisime siis Jahtklubis bluesi kuulamas ja seal sai võetud kordamisi õlut ja siidrit. Siiski -50% oli alet.
Lõpuks oli kell 1 ajal, kui oli tunne, et tahaks edasi midagi teha.
Saigi tehtud. Sai veel natukene viina joodud ja ohtralt vesikat tõmmatud.
Kui ma hommikul ärkasin, ei mäletanud ma erilist midagi eilsest õhtust. Nagu räägitakse, et korgijook mõjub ka nii, et tekib blackout. Peaaegu sellise kogemuse ma sain. Ja enam ei taha. Ma muutun alati nii hulluks ära. Et nüüd vist teen jälle mingi pikema vahe enne, kui jälle nii palju võtan.
Sest järgmisel päeval ...ega miski mul sees ei püsinud :D Ja seda terve päeva vältel. Et tagajärjed on nii väsitavad, et ennem tuleks ikka mõelda, mida sisse kaanida.

Mõned lasevad sedasi mitu päeva järjest. Ma küll nii vastupidav pole.

Asi ei ole täis kaanimises, aga lihtsalt, kui võtad natukene, siis saad juba fiilingu sisse ja tahaks aga rohkem.

Oh seda looduse kutset

Nimelt on meil kodus üks jooksuajaline isane kass.

Muidu on neid 2: üks emane ja teine isane ( isane on emase poeg).

Peale selle, et nad oskavad ka niisama pinda käia ( Isane on nagu uksekell, kui midagi tahab, siis vingub häälekalt ukse taga, nii et sa pead hommikul oma une korraks katkestama ning siis talle ukse avama, et ta sisse saaks tulla.
Emane on aga juba ammu ära õppinud ise uste avamise. Ta hüppab ukselinkidele ning nii see uks avanebki.)

Aga nüüd veel lisaks on isane kiivalt emastest huvitatud ning laulab meil siin vägagi valjult ja palju. Mulle muidugi pakub see nalja, aga teisel on valud, et joosta õue emaseid taga ajama ning isastega kaklema minna.

Šõud jätkub 24/7!

Trall on möödas

Suured pidustused on möödas. Ja kui aus olla, siis ma olen nendest üsnagi väsinud. Üks sahkerdamine ja pidutsemine neelab ikka kenasti energiat. Mitte et rutiini tagasi pöördumine oleks lõbus, aga vähemasti pole seda suurt tõmblemist.
Ja mitte et see suur tõmblemine oleks olnud ebameeldiv, ei.
Lihtsalt mitu päeva järjest pidu pidada kurnab organismi ära.

Rääkides siis sellest kõige suuremast pidustusest ehk aastavahetusest, siis mul oli ju topelt põhjust, miks tähistada sel päeval.

Esiteks aastavahetus siiski!

Teiseks, lõpuks jõudsin ka mina täiskasvanuikka.

Aga ega ma eriti aktiivne selles joomise osas aastavahetusel ei olnud. Ma küll võtsin, aga see jäi mõistlikkuse piiridesse. Ja seda selle tõttu, et ma sain öösel kell 5 magama ning kui ma kell 10 31. detsembri hommikul ärkasin, olin ma ikka veel täis. Mis tähendab, et sai tublisti võetud. Väga vale arvestus mul. Kurnasin end enne õiget päeva ära.

Aga mingit uus aasta lubadust ma nüüd küll ei teinud. Ei julge midagi lubada, kui ma iseend piisavalt ei usalda. Aga ma võin mõelda millegi parandamise suunas ja teostada (oleneb kui hästi teostus välja kukub, aga kui kukun, siis ajan end jälle püsti tagasi..........Kaljukitsedel on ju kombeks vastu kaljut joosta oma sarvedega:P).



*Avastasin, et capuccino kreemilikööriga on väga hea. (Näe, ikka iga päev õpib midagi.)

Geisy ilukirjandus

Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin, juurdlesin...ning mõtlesin, kuidas ma ikka armastan Ollet. Mõtlesin vigadele, headele asjadele, asjadele mis pole nii head....ja siiski ma sain aru, et armastan teda. Nii väga.
Eriti seda, et ma olen leppinud sellega, milline ta on ja isegi, kui ta pole ideaalne (jh ei ole), siis on ta minu valik. Temaga on mul hea ja turvaline olla. Temaga saan ma olla mina ise ja kuigi ta pole ideaalne selle poolest, et minuga kõike kaasa teha, enamik asjadega nõustuda, on ta seda siiski teinud....protestivalt, vaikselt nõustudes, aga ta on leppinud minuga.
Ei taha midagi ära sõnuda, sest hetkel tuikas pähe, et kui nüüd ma mõtlen kõik enda jaoks heaks ja ilusaks, siis peab ka kohe midagi halba juhtuma. Aga see poleks loogiline. Kuna mu elus on mõlemat, aga siiski ma võin sellest olenemata lubada endale positiivset suhtumist ellu. See ei tähenda mingit muinasjutust elamist, vaid leppimist sellega, et elu polegi täiuslik, aga sa võid võtta sellest parima.

TAHAN LONDONisse

Jah. Nii väga tahan sinna minna. Vaatasin just elu24'st pilte jõululisest Londonist ning süda hakkas kiiremini lööma.
Kunagi 10 aastaselt sai käidud, aga nii kauged reisimälestused püsivad häguselt meeles.

Ning jah, eelistan Londonit Hispaaniale või muule soojale maale. Pariis ja London on minu maitse järgi linnad.

Jõuludest

Algasid need meil siis 24ndal ja lõppesid eile. 24ndal sai esialgu Olle peres juures söödud ja siis minu pere juures. 26ndal aga tulid mõned sugulased Tallinnast kohale jõule tähistama. Nüüd on endid korralikult talveks täis nuumatud-ainuke loogiline järeldus ju.
Näiteks kommidega on hetkel selline lugu, et kui ma neid vaatan ja mõtlen, et sööks, siis tulemuseks on see, et ma ikka ei võta kommi, kuna tunnen, et mu kommisöömise taluvuspiir on karmilt ületatud. ....Aga juustu ja küüslauguga täidetud singirulle sööks aga veel! Vaatamata faktile, et olen end ka neist lolliks söönud.

Saan veel väita, et jõulud vist minu elus ei saa kunagi olema täielikult rahulik aeg. Ikka mingi apsakas juhtub. Aga kus sa ikka selle rahulikkusega...täiuslikkust ongi absurdne nõuda.

Rahulikkusest rääkides...võiks arvata, et inimesed on peale suurt söömingut väetis olekus: kõht täis ja ei jaksa ülearulisi liigutusi teha ning et võiks pikutada, aga ei. Kui eile meil vanaisad ja onud lahkuma hakkasid, siis hakati aga teravkeelselt üksteise kallal nö. õrnalt hammustama. Mina ja mu õde muidugi naersime neid, et nad kõik on nagu Toriseja tegelane 7st päkapikust.

Kuid siiski, lõpp hea, kõik hea. (eriti kingitused:P)