Geisy ilukirjandus

Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin, juurdlesin...ning mõtlesin, kuidas ma ikka armastan Ollet. Mõtlesin vigadele, headele asjadele, asjadele mis pole nii head....ja siiski ma sain aru, et armastan teda. Nii väga.
Eriti seda, et ma olen leppinud sellega, milline ta on ja isegi, kui ta pole ideaalne (jh ei ole), siis on ta minu valik. Temaga on mul hea ja turvaline olla. Temaga saan ma olla mina ise ja kuigi ta pole ideaalne selle poolest, et minuga kõike kaasa teha, enamik asjadega nõustuda, on ta seda siiski teinud....protestivalt, vaikselt nõustudes, aga ta on leppinud minuga.
Ei taha midagi ära sõnuda, sest hetkel tuikas pähe, et kui nüüd ma mõtlen kõik enda jaoks heaks ja ilusaks, siis peab ka kohe midagi halba juhtuma. Aga see poleks loogiline. Kuna mu elus on mõlemat, aga siiski ma võin sellest olenemata lubada endale positiivset suhtumist ellu. See ei tähenda mingit muinasjutust elamist, vaid leppimist sellega, et elu polegi täiuslik, aga sa võid võtta sellest parima.