Tasakaalukas päev: nii päikest kui ka vihma.

Nagu kombeks, jõudsime me Ollega kell 2 öösel minu poole. Seda ka üle pika aja. Muidugi mõjus nii hilja magama minek mulle nii et ma magasin hommikul sisse. Lisaks sellele sain ma ka isaga veidikene kraageldud. Ta peab iga asja kallal nokkima ning kui ma kuupileti raha küsisin, siis hakkas ta mulle rääkima, et mingu ma jalgrattaga (mitte, et minu jaoks oleks probleem miniseelikuga sõita,aga lihtsalt koolis pole ratast kuhugile jätta, pole ka rattalukku). Kuid lõpuks ma ikka sain selle raha ning läksin bussile, mis vajas omakorda eraldi piletit ning kui ma oma 100 kroonise andsin, siis bussijuht ei saanud mulle raha tagasi anda ning jäingi oma piletist ilma. Vähemasti jäi raha üle.
Koolis olek mõjus mulle ühest küljest üsna positiivselt,aga teisest küljest jällegi vägagi negatiivselt. Kaua pole praktiliselt tervet päeva koolis veetnud, kuid täna see oli nii ja see tekitas hea tunde, et olen korralik ja kohusetundlik. Kuid päeva keskel sain ma oma kehalise õpetajalt hirmsa uudise ning terve pärastlõuna püüdsin ma oma pisaraid tagasi hoida. Vahel läks ikka silm märjaks ka ning ma pidin teesklema, et ma justkui olin aevastanud või haigutanud. Siiamaani on kivi südamel. Kuid ma üritan jääda tugevaks ning mitte pead norgu lasta, vaid võitlen selle eest, mis järele on jäänud.
Vähemasti õde suutis mulle mõned julgustussõnad poetada, mis annab jõudu juurde. Saan veel täna ka oma sõbranna õlale nutma minna tema uude korterisse, pigem tema isiklikku korteri. Just kutsuti.
Aga ma pean prantsuse keele ka üle elama! Tahan emotsema hakata ja ei ole selleks aega.....alles hilja õhtul saan....