Töökas...

Täna jõudsin siis viiendaks tunniks kooli esimest korda selle nädala jooksul. Tubli saavutus! Ma küll pelgasin minna algul klassiruumi sisse, aga mu klassivend ja klassiõde julgustasid mind ning sain koos nendega minna. Klassi astudes sain aga sooja vastuvõtu osaliseks. Mulle plaksutati ja hõisati, et küll on hea meel mind üle pika aja näha. Kas pole mitte armas? Muidugi pool klassi vaid, sest ülejäänud olid tublide päeval. Nii palju, kui ma täna koolis olin sain ma oma plaanid järgmiseks nädalaks kohe tehtud. Järgmiselt siis: esmaspäeval on mul 5 KT, kunsti konsultatsioon; teisipäeval: 2 KT + kunsti üleminekueksam; kolmapäeval:2 KT; neljapäeval on veel füüsika kursusetöö ehk arvestustöö. Ja see pole teps mitte kõik, sest järgmine nädalavahetus pean ma valmistuma ajaloo suuliseks arvestuseks, mis on 3.juuni. Peale selle mul on veel paar tööd teha ja kehalises kasvatuses suvetööl viibida. Kas pole mitte ilus vaatepilt? Õujee. Omad vitsad peksavad, aga ma olen võimeline selle kõik läbima. Kasvõi läbi tule ja vee, aga ma ei anna alla! See klass saab iga hinna eest läbitud. Üle pika aja koolis olles tundsin ma mingisugut väikest rõõmu oma klassikaaslastest ja sellest, et võtan osa koos teistega ühistest tegemistest. Selline ühtekuuluvustunne tuli peale. Deem. Natukene hilja avastada selliseid asju, aga kuidas öeldakse, et parem hilja kui mitte kunagi.
Eks ma siis juba täna alustan õppimisega, sest homme peab ikka Anal Caves'ile kaasa elama minema. Ja pühapäeval vb pohmelliga vb mitte pohmelliga saab edasi õpitud. Muidugi tuleb pühapäeval veel Ollega minna ema sõbrannje poja sünnipäevale Tahkuranda. Saab pohmakale korralikult peale süüa vähemasti!
Asjad liiguvad paremuse suunas: ema pole siiamaani minu peale pahurdanud minu tempude juures, sest ta usub minusse (ma pole siiski ju koolis olnud kaua ja kodus olin viimati 3 nädalat tagasi, eks ma enam ei koligi koju tagasi, sest suvel elan Olle juures-mul on tohutult palju vabadust antud viimase pooleteise aasta jooksul)....raha liigub arvestades fakti, et mul pole tööd....õppimisega on ka varsti ühel pool.... Liiga palju häid asju korraga tekitab mõneti kartust, et midagi läheb kohe jälle valesti:P Aga ehk olen ma lihtsalt paranoiline. Eks näis.