Geisy ilukirjandus

Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin, juurdlesin...ning mõtlesin, kuidas ma ikka armastan Ollet. Mõtlesin vigadele, headele asjadele, asjadele mis pole nii head....ja siiski ma sain aru, et armastan teda. Nii väga.
Eriti seda, et ma olen leppinud sellega, milline ta on ja isegi, kui ta pole ideaalne (jh ei ole), siis on ta minu valik. Temaga on mul hea ja turvaline olla. Temaga saan ma olla mina ise ja kuigi ta pole ideaalne selle poolest, et minuga kõike kaasa teha, enamik asjadega nõustuda, on ta seda siiski teinud....protestivalt, vaikselt nõustudes, aga ta on leppinud minuga.
Ei taha midagi ära sõnuda, sest hetkel tuikas pähe, et kui nüüd ma mõtlen kõik enda jaoks heaks ja ilusaks, siis peab ka kohe midagi halba juhtuma. Aga see poleks loogiline. Kuna mu elus on mõlemat, aga siiski ma võin sellest olenemata lubada endale positiivset suhtumist ellu. See ei tähenda mingit muinasjutust elamist, vaid leppimist sellega, et elu polegi täiuslik, aga sa võid võtta sellest parima.

TAHAN LONDONisse

Jah. Nii väga tahan sinna minna. Vaatasin just elu24'st pilte jõululisest Londonist ning süda hakkas kiiremini lööma.
Kunagi 10 aastaselt sai käidud, aga nii kauged reisimälestused püsivad häguselt meeles.

Ning jah, eelistan Londonit Hispaaniale või muule soojale maale. Pariis ja London on minu maitse järgi linnad.

Jõuludest

Algasid need meil siis 24ndal ja lõppesid eile. 24ndal sai esialgu Olle peres juures söödud ja siis minu pere juures. 26ndal aga tulid mõned sugulased Tallinnast kohale jõule tähistama. Nüüd on endid korralikult talveks täis nuumatud-ainuke loogiline järeldus ju.
Näiteks kommidega on hetkel selline lugu, et kui ma neid vaatan ja mõtlen, et sööks, siis tulemuseks on see, et ma ikka ei võta kommi, kuna tunnen, et mu kommisöömise taluvuspiir on karmilt ületatud. ....Aga juustu ja küüslauguga täidetud singirulle sööks aga veel! Vaatamata faktile, et olen end ka neist lolliks söönud.

Saan veel väita, et jõulud vist minu elus ei saa kunagi olema täielikult rahulik aeg. Ikka mingi apsakas juhtub. Aga kus sa ikka selle rahulikkusega...täiuslikkust ongi absurdne nõuda.

Rahulikkusest rääkides...võiks arvata, et inimesed on peale suurt söömingut väetis olekus: kõht täis ja ei jaksa ülearulisi liigutusi teha ning et võiks pikutada, aga ei. Kui eile meil vanaisad ja onud lahkuma hakkasid, siis hakati aga teravkeelselt üksteise kallal nö. õrnalt hammustama. Mina ja mu õde muidugi naersime neid, et nad kõik on nagu Toriseja tegelane 7st päkapikust.

Kuid siiski, lõpp hea, kõik hea. (eriti kingitused:P)

Häid Pühi!/Ilusaid ja rahulikke jõule!

Enne Jõule

Ausalt öeldes olen ma omadega veidi läbi, kuna mu ema väntsutab mind nii ära nende linnas käikudega. On vaja kinke kõigile ja see võtab kõvasti aega. Lisaks isa sünnipäev on juba homme. Siis tuli tuua kuusk, ära ehtida. Siis tuli jõulutoitu osta. See kõik on väsitav. Meie pere igatahes tegutseb ühisel rindel, et valmis olla jõuludeks ja see on samas hea ju, kuna veedetakse vähemasti koos aega.
Aga ega asi sellega ei piirdu, sest enne, kui rahulikult maha saad istuda, tuleb toidud valmis teha.

Oh oleks juba jõulud ja saaks raske töö vilju nautida.



Samuti tegime me ka väikese heateo loomadele, kes elavad loomadevarjupaigas. Kuna meil jäi palju saia-ja leivakuivikuid üle, viisime me suure prügikotitäie loomadevarjupaika. Emal läks süda nii häredaks, et ei tahtnud ise algul autost väljagi tulla, et palus mul üksi need kohale toimetada, aga ma siiski sain ta nõusse oma lohutava jutuga. Kuid ema tundis, et sellest jääb väheks, seega ostis ta Säästumarketist ka kassidele süüa. Ostis krõbinaid nii seenioritele kui ka juunioritele.
Vähemasti jõuluajaks midagigi.

Kristiinale pilte Lumisest hoovist

Knock-knock. Who's there? It's holiday!

Nüüd on ametlikult alanud 3-nädalane vaheaeg. Kõige meeldivam vaheaeg üldse, sest on oodata jõule kui ka sünnipäevi. Eriti minu 18-aastaseks saamise sünnipäeva. Ja ka kinke. Vaat kui tore siis.

Igatsus

Ma ikka vahepeal olen mõelnud näitlemisest. Kunagi sai enam-vähem paar aastat näiteringis käidud ja mõne esinemisegi tehtud. Nüüd kahetsen, et ära tulin. Kahetsen üldse, et ma ei suuda keskenduda millegile pikemat aega. Vahel on tunne, et olen raisku lasknud oma 'parimad aastad'. Seega lause, et ala kahetse seda, mis oled tegemata jätnud, mitte seda, mis on tehutd- on üsnagi tõene.
Aga mul on veel mõned plaanid seoses jutu pointiga. Eks näis, mis välja kukub.

Olgem tähelepanelikumad

Nüüd külmade ilmade saabudes võiks meeles pidada üht pisiasja, et meil on üsna palju kodutuid loomi tänavatel hulkumas, kes tahavad ka külmade ilmade tulekuga kuhugile soojemasse kohta peitu pugeda. Nendeks on kassid, kes võivad otsida sooja näiteks sinu auto kapoti all. Et enne, kui sa autole hääled sisse paned, võiksid igaks juhuks kontrollida oma auto mootoriruumi.

Harry Potteri saagad

Need ületavad Twilighti saagad:D Kohe kindlasti.
Lõpetasin just Harry Potteri 6nda osa vaatamise. Järele on jäänud viimane 7. osa. Ootan suure huviga seda viimast osa. HP on liiga hea, et tõsi olla (üsna loogiline ja õige lause ju, sest see polegi tõsi ju). Aga see maailm võiks olla tõsi, minu jaoks. Kõik selles maailmas toimunu ja olev. Oleks see vast elu.

Halleluuja

Ma olen igati rahul, et õues on külm ja näpistab, sest see-eest on lumi maas. Ma tunnen end nagu elaks muinasjutu maal sedasi, kui lumevaip maad katab. Veel maagilisem on minu jaoks kõndida õues, kui lund sajab nii, et see segab su vaatevälja.
Samuti tekitab lumi tunde nagu kõik inimesed oleks ühendatud. Et see liidab meid, kuna katab suure osa maast ning me paljud puutume kokku sellega. Tekitab koduse ja hubase tunde.
Ka pole välistatud fakt, et lumekatte all olevad puud, majad tunduvad ilusamad. Prügigi on enam-vähem peidus:P

Võimatu

Praegu olen ma seisus, kus ma tunnen, et ma olen nii võimatu ja tahumatu inimene teatud koha pealt. Siiani ei õpi ma vigadest. Kuigi peaks, vägagi. Ma tean, et peaks, aga näed sa, ikka kirjutan siia blogisse, kuidas ma mõistan asja pahupoolt, aga siiski ei liiguta lillegi selle jaoks, et muuta olukord paremaks. Seda iseloomustab igati hästi sõna v õ i m a t u.

Palju õnne!

Eile sai mu õde 20-aastaseks. Nii imelik kui see minu jaoks ka pole. Aga mul on mälus ikka veel see hetk, kui me laulsime ta voodi ümber ja õnnitlesime, kui ta alles 17 sai. Ja üsna pea pole ka mina enam 17. Aeg lendab kiiremini kui ma arvatagi oskan.
Vahepeal ma ikka igatsen neid aegu, kui õega nooremad olime ja tihti koos kuskil käisime. Tegelikult kui aus olla, siis päris hea on omada õde! Just paar aastat vanemat.

Näiteks 1 seik, kus me teineteisele eriti kiivalt oma õe-armastust välja näitasime oli Prantsusmaal trippides. Ma mulisesin nii palju, et see käis mu õele üsnagi närvidele ning ta küünistas mind oma kulliküüntega nii, et kui me Eestisse naasime, siis mu vasak käsi oli täis verevalumeid ja kriime (nagu oleks hakkinud oma kätt noaga).

Või siis, kui ma olin auväärne fänn bändile nimega US5. Kuid ükskord me läksime õega nii tülli, et ta tuli minu tuppa ja kiskus plakatid maha, mille peale mina läksin talle kallale ja tõmbasin juustest ja värki ning tema vastas samaga. Selle peale muidugi tulid sõbrad appi ning hoidsid meid kinni, aga me tõmblesime isegi nende haardes olles nagu filmideski nähes, kuidas 2 tüüpi lahutatakse, et nad teineteist täiesti maatasa ei teeks.

Ja ka need hetked, kui õde tahtis mulle kallale tulla ja ma alati oma tuppa jooksin ning siis käis mingi müts vastu mu ust ja hiljem avastades sain aru, et viskas jalatsiga minu ust. Selle peale viskasin mina omakorda tema ust millegagi ja nii me käisime üksteise uste taga laamendamas.

Aga lõppkokkuvõttes on ta alati mind aidanud, ka kaitsnud, oleme ühisrinnet teinud sugulaste vastu, olen pidanud kuulama tema poiste jutte (ta jõudis sellisesse vanusesse, aga mina veel polnud, seega üritasin hakkama saada), koos saab ka vanemaid taga räägitud jnejne. Ei oskagi tahta paremat õde.

Klibin-klõbin

Sain ka endale lõpuks geelküüned. Ja mis kõige parem? Esimene kord Tasuta! Täitsa meeldivad. Kannan mõnda aega ja vaatan, kuidas istuvad ja kas harjub ära - ehk siis hakkan edaspidi rahagi selle alla panema.

Raskeim osa läbitud

Kraadisin just ja näitas 36,4. Väga hea uudis. Olen saanud terveks enam-vähem. Välja arvatud nohu, mis mul ninast vahetpidamata voolab ning köhahood. Aga see-eest palavikku pole!

Kaasa aitasid köhatabletid ja päevas vähemalt 12 tassitäit vitamiinimahla joomist. Mahl koosnes astelpajudest ja mustsõstardest. Samuti sai natukene joodud ka soodaga piima.

Homme küll veel kooli ei lasta, aga küll lastakse loom puurist välja juba teisipäeval.

Olles haige

Palavikus olles on üsna tüütu olla. Kipub minema igavaks. Midagi erilist teha ei saa.

Vähemasti on mul unenäod, mis mind veidigi lõbustavad.

Hell yeah

Kell oli umbes 12 ajal, kui ma hakkasin mõistma, et minuga on midagi korrast ära. Mul oli nii palav lihtsalt ja pea ka paks. Pikalt juurdlesin voodis, et mis toimub, kui lõpuks läksin ja võtsin kraadiklaasi, mis näitas 36,8 kraadi (ehk siis tuleb 1 kraadi juurde lisada sellele elektroonilisele kraadiklaasile, mingi jama on sellega). Tegelikult on mul siis 37,8 kraadi, mis on tõusnud.

Oi, kuidas see viis mu tujust ära. Mitte selle tõttu, et praegusel perioodil võib see osutuda väga ohtlikuks, vaid selle tõttu, et nädalavahetus just algas ning ma pean voodis teki all passima ja teed lürpima.

Olle ema soovitas helistada igaks juhuks veel emale, et too äkki teab, mis rohte spetsiaalselt võtta kuna ta töötab mul ju haiglas. Helistasingi. Selle asemel, et mulle tuua mõni roht või asi, kajas mulle vastu tekst, et ta tuleb mulle järele ja ravib õigesti, kuna praegusel ajal on see nii ohtlik ja inimesed surevad sellesse. Ja et neid rohte tohib palavikuga võtta alles siis, kui on 38,5. Et enne seda võtab palavik lihtsalt tuure sisse ja peab laskma sellel omasoodu kujuneda. Mind vihastas välja see kõne kuna ma ei taha koju minna, kuna siin on mul palju mugavam olla :P Aga siiski lähen. Olle saabki minust nädalavahetusel puhata.

Ja mul olid veel plaanid..

Tahan

Olles city24.ee leheküljel, leidsin ma korteri, kus on selline köök. Siinsamas Kuldses kodus. Ma lihtsalt pidin selle köögi enda kausta jäädvustama, sest see oli justkui armastus-esimesest-silmapilgust!
Lähitulevikus taotlen ma kindlasti korterit, kus oleks sellisest puidust köögimööbel. Mu ema on veel hullem sellise puidu fanatt. Eelmine aasta sai ostetud mulle voodi, kummut, suur kapp, õele laud ja riiul ning suurde tuppa suur raamaturiiul-kõik need olid samast puidust.
Mulle on ka see väike pisik sisse roninud.

Mati Unt "Sügisball"

Lugesin väga omanäolise raamatu läbi. Väikene nö. võpatus käis mõttest läbi, et mis kuradi raamat see veel on. Aga harjusin ära edasi lugedes.

Minu enda sõnad selle raamatu kohta on, et see on: julgesti kirjutatud, tänapäevaste slängidega, otsekohene ja see kuidas autor suutis kujutada midagi silmale märkamatut nii huvitavalt ja kaasa kiskuvalt. No mitte just silmale märkamatut, aga ...oodake...ma kohe seletan..

Tekst raamatust:
Ometi armastas Eero vaadata monstrumeid, mida ta igal hommikul muutumatult oma vaateväljalt leidis. Ta tundis nende vastu teatud leebust siis, kui võttis neid lihtsalt kui nimetuid suuri objekte erinevas valguses ja erineva ilmaga. Inimlik oli ju kõrvaldatud, individuaalne ei seganud, maitsetel polnud rolli, jäi ainult puhas vorm. Suured nelinurksed kastid väljadel, suured monumentaalskulptuurid. Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud paretele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni-ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümrbitses. Oli tarvis aknale minna. Paneelid pimestasid Eerot kuumal suvepäeval, olid kui Sahara valged kõrbelinnad.....Õhtuti paneelid närbusid, kuid pakkusid ka siis huvitavaid tonaalsuse-elamusi. Vahel paistis majadele otspäike, aga maja taga oli taevas tõusvast äikesepilvest must. Maja oli siis nagu lootusesaar hävingu ja kaose ees. Vahel loojangutunnil hirmutas maja must siluett oma urbanistliku jõhkrusega, tekitas ülevaid, ent kurbi mõtteid.

Elu toimus/toimub siis Mustamäel selles raamatus. Kirjeldab Mustamäe arhitektuurilisi väärtusi ja lisab sinna müstikat. Osavalt kirjutatud. Silmale märkamatu all mõtlesin, et meie eludes on asju, millele me tähelepanu ei pööra, sest igaüks ajab oma rida. Aga kui sedasi läheneda valdkondadele (nagu raamatuski see kirjeldus...nagu eeltooduna oli kirjeldatud arhitektuuri, ehitisi) ...nii saab ka luuletaja või baaritöötaja läheneda oma sõnadega millegile, mis meid ei puuduta, siis võib see täitsa huvitavaks osutuda.
Julguse kohta toon ka ühe näite raamatust:

Theo mõtles, et ta oleks justkui korraga intellektuaal ja hooramees, või justkui pole ta kumbagi.

Ta oli läinud pisikohvikusse ja tulnud kahe naisega siia. Kas ta tegi mõlemale keppi või mitte, ja kui tegi, siis mitu korda, seda ta ei mäletanud.

Üleüldse täitsa erinevaid seletusi on võetud igast eluvaldkonnast selles raamatus.

Paar head seika veel (minu1 favoriite):

Tegelikult ei mõelnud ta üldse suurt selle maailma peale. Ta ei pidanud ennast otsutajaks. Ta ei võtnud maailma kohta ilmaasjata suud täis, sest teadis, et maailmast õieti midagi ei tea. Ta ei kasutanud seda maailma oma viha söötmiseks.

jnejne.



Minu soovitus? Tasub lugeda!