Palju õnne!

Eile sai mu õde 20-aastaseks. Nii imelik kui see minu jaoks ka pole. Aga mul on mälus ikka veel see hetk, kui me laulsime ta voodi ümber ja õnnitlesime, kui ta alles 17 sai. Ja üsna pea pole ka mina enam 17. Aeg lendab kiiremini kui ma arvatagi oskan.
Vahepeal ma ikka igatsen neid aegu, kui õega nooremad olime ja tihti koos kuskil käisime. Tegelikult kui aus olla, siis päris hea on omada õde! Just paar aastat vanemat.

Näiteks 1 seik, kus me teineteisele eriti kiivalt oma õe-armastust välja näitasime oli Prantsusmaal trippides. Ma mulisesin nii palju, et see käis mu õele üsnagi närvidele ning ta küünistas mind oma kulliküüntega nii, et kui me Eestisse naasime, siis mu vasak käsi oli täis verevalumeid ja kriime (nagu oleks hakkinud oma kätt noaga).

Või siis, kui ma olin auväärne fänn bändile nimega US5. Kuid ükskord me läksime õega nii tülli, et ta tuli minu tuppa ja kiskus plakatid maha, mille peale mina läksin talle kallale ja tõmbasin juustest ja värki ning tema vastas samaga. Selle peale muidugi tulid sõbrad appi ning hoidsid meid kinni, aga me tõmblesime isegi nende haardes olles nagu filmideski nähes, kuidas 2 tüüpi lahutatakse, et nad teineteist täiesti maatasa ei teeks.

Ja ka need hetked, kui õde tahtis mulle kallale tulla ja ma alati oma tuppa jooksin ning siis käis mingi müts vastu mu ust ja hiljem avastades sain aru, et viskas jalatsiga minu ust. Selle peale viskasin mina omakorda tema ust millegagi ja nii me käisime üksteise uste taga laamendamas.

Aga lõppkokkuvõttes on ta alati mind aidanud, ka kaitsnud, oleme ühisrinnet teinud sugulaste vastu, olen pidanud kuulama tema poiste jutte (ta jõudis sellisesse vanusesse, aga mina veel polnud, seega üritasin hakkama saada), koos saab ka vanemaid taga räägitud jnejne. Ei oskagi tahta paremat õde.