Mati Unt "Sügisball"

Lugesin väga omanäolise raamatu läbi. Väikene nö. võpatus käis mõttest läbi, et mis kuradi raamat see veel on. Aga harjusin ära edasi lugedes.

Minu enda sõnad selle raamatu kohta on, et see on: julgesti kirjutatud, tänapäevaste slängidega, otsekohene ja see kuidas autor suutis kujutada midagi silmale märkamatut nii huvitavalt ja kaasa kiskuvalt. No mitte just silmale märkamatut, aga ...oodake...ma kohe seletan..

Tekst raamatust:
Ometi armastas Eero vaadata monstrumeid, mida ta igal hommikul muutumatult oma vaateväljalt leidis. Ta tundis nende vastu teatud leebust siis, kui võttis neid lihtsalt kui nimetuid suuri objekte erinevas valguses ja erineva ilmaga. Inimlik oli ju kõrvaldatud, individuaalne ei seganud, maitsetel polnud rolli, jäi ainult puhas vorm. Suured nelinurksed kastid väljadel, suured monumentaalskulptuurid. Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud paretele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni-ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümrbitses. Oli tarvis aknale minna. Paneelid pimestasid Eerot kuumal suvepäeval, olid kui Sahara valged kõrbelinnad.....Õhtuti paneelid närbusid, kuid pakkusid ka siis huvitavaid tonaalsuse-elamusi. Vahel paistis majadele otspäike, aga maja taga oli taevas tõusvast äikesepilvest must. Maja oli siis nagu lootusesaar hävingu ja kaose ees. Vahel loojangutunnil hirmutas maja must siluett oma urbanistliku jõhkrusega, tekitas ülevaid, ent kurbi mõtteid.

Elu toimus/toimub siis Mustamäel selles raamatus. Kirjeldab Mustamäe arhitektuurilisi väärtusi ja lisab sinna müstikat. Osavalt kirjutatud. Silmale märkamatu all mõtlesin, et meie eludes on asju, millele me tähelepanu ei pööra, sest igaüks ajab oma rida. Aga kui sedasi läheneda valdkondadele (nagu raamatuski see kirjeldus...nagu eeltooduna oli kirjeldatud arhitektuuri, ehitisi) ...nii saab ka luuletaja või baaritöötaja läheneda oma sõnadega millegile, mis meid ei puuduta, siis võib see täitsa huvitavaks osutuda.
Julguse kohta toon ka ühe näite raamatust:

Theo mõtles, et ta oleks justkui korraga intellektuaal ja hooramees, või justkui pole ta kumbagi.

Ta oli läinud pisikohvikusse ja tulnud kahe naisega siia. Kas ta tegi mõlemale keppi või mitte, ja kui tegi, siis mitu korda, seda ta ei mäletanud.

Üleüldse täitsa erinevaid seletusi on võetud igast eluvaldkonnast selles raamatus.

Paar head seika veel (minu1 favoriite):

Tegelikult ei mõelnud ta üldse suurt selle maailma peale. Ta ei pidanud ennast otsutajaks. Ta ei võtnud maailma kohta ilmaasjata suud täis, sest teadis, et maailmast õieti midagi ei tea. Ta ei kasutanud seda maailma oma viha söötmiseks.

jnejne.



Minu soovitus? Tasub lugeda!