Pirnid

Panen rinnahoidjat selga.

Olle õde Mariina selle peale: "Geisy, sa oled nagu Jürgen Veber" (Et nii kiirelt ja osavalt seda tegin) Arvestades, et ta on puuetega laps, siis ta oskab geniaalseid asju öelda!

Täna ka, kui ütlesin, et emme hakkab Riiast nüüd Pärnu poole sõitma. Siis Mariina selle peale: "Ma tean ja. Ma juba kuulen bussi häält. "

Mina seepeale: "Sa oled siis ju nagu superkangelane, et sa nii kaugele kuuled."

Mariina: " Mh,ma tean...........Ma puhastan ju tikuga oma kõrvu. Selle tõttu kuulengi sedasi."

Koomik ;)

Operatsioon

Käisin siis lõpuks oma põlveoperatsioonil ära. Suutsin taas opisaalis pisaraid poetada. Kuna opisaalis olles, nägin pealt ettevalmistusi, kuidas kanüül veeni torgati ja üks jalg paljaks jäeti ja ülejäänud keha kinni kaeti, siis see hirmutas veel enam.

Seekord mulle rahusteid ei antudki, kuid, kui oma pulssi katsusin, siis lõi see ikka kiiremini kui muidu. Õnneks oli ema end minu opi ajaks tööle kirja pannud, seega sain tema nö. õlal halada. Mugav.

Narkoosi hulka sain ka veidi naerugaasi, kuid üles ärgates suutsin vaid tönnida korralikult, nagu alati. Igaks juhuks küsiti, kas mul on valus, et nii hullusti nutan, kuid siis tuli ka vastus, et "eii". Ja lasin aga edasi. Kuid siiani mõtlen kui mõnus ja imelik on narkoosi saada...igakord on öeldud, et hakka lambaid lugema....enam ma seda ei tee. Esimene kord muidugi üritasin. Arvasin, et jõuan 20ni neid lambaid lugeda, et kindlasti narkoos mõjub aeglaselt, aga ei. 2 sekundit ja siis käib plõks ja järgmine hetk ärkad segasena üles. Seekord ärkasin ma opisaalis väga reipalt üles. Oleksin õele jalaga näkku löönud ja rebisin parema käe, mis oli kinni seotud, lahti. Ütlesin, et hakkame minema! Kuigi seekord kadus narkoosimõju kiiremalt kui eelmistel kordadel. Ärkamisruumis juba oli mõistus tunduvalt selgem. Sain oma valuvaigistit ja olin pilvedes. Edasi trasporditi mind mu palatisse, kus juba üsna pea toodi ka süüa. Oii, kui kiirelt kalasupp minu sisse kadus. Sest eelmine päev sõin ma viimati kell 4 päeval ja enne oppi ju süüa ei tohi.

Tänu sellele, et ema seal töötab, siis sain endale ka kosmeetilise lõikuse, mida muidu igaühele ei tehta. Nii, et arm peaks väga väga väike jääma. Väga õnnelik selle üle.

Nüüd jalg vaikselt paraneb, saan magnetravi, mis tõesti aitab. Ning ka seda tasuta:P

Ainuke altkäemaks, mis ema arstidele andis, oli Olle ema tehtud kook, mis asetati ärkamisruumi lauale ja mis kadus väga kiirelt.

Aga selleks aastaks jäävad minu alkoholitarvitamised ära. Kuramus. Ei saa jõulude ajal veini lurpida ja aastavahetusel šampust mekkida. Konjak on ainuke, mida juba aastavahetusel tohib võtta. Kleepuvad joogid nagu liköörid ja magusad joogid nagu siidrid, veinid jms on mängust väljas, mis on just kõige paremad. Konjak on ju päh.

Peale selle mind tohutult häirib, kui aeglaselt ma liigun! Jään poole tee peal bussipeatusest koju minnes seisma, sest solvun omaette, et ma nagu tigu liikuda saan. Napakas jah. Tervis nõuab ohvreid.

Ning duši alla pääsen ka alles nädala aja pärast :(. Miss it.

Sulgeks silmad ning ärkaks paari nädala pärast, kui saab duši all käia korralikult, trennis taas hakata käima ja normaalselt liikuda. A vähemasti sai asjaga ühele poole. Et uueks aastaks uued mured.

Tegelikult ju ei saa hädaldada midagi, lõppude lõpuks on asi seda kõike väärt.

Mina olen juba selline rõve veidi, seega pidin selle pildi lisama. Nagu maasikas ju.

Jõulupidu 2010 vol.1

Käisin siis intensiivravi osakonna ja operatsiooni osakonna jõulupeol Jahtklubis.

Tänu osalemistasule tuli kohale rohkelt rahvast. Muidu poleks osalemistasu küsitudki, aga nagu praktika näitas, siis tänu sellele tuli kohale oma 50 inimest. Makstud rahal ei saa ju ometi raisku lasta minna ;)

Pean tõdema, et inimesed, kes neis osakondades töötavad, on eraelus väga humoorikad ja oskavad lõbutseda. Muidugi suure lükke andis rohke viina tarbimine ning lõpuks piirituse kasutuselevõtmine:P Üldse tohutult tore kollektiiv on! Loodan, et satun tulevikus oma tööga samuti nii toredate inimeste sekka.

Meil käis ka jõuluvana ning tol hetkel tundsin, et ma heameelega põgenekesin kui loeksin suure rahvamassi ees luuletust, aga õnneks pääsesin kallistusega.

Kahjuks oli üritusel vaid 3 meest (rohkem vist neis kahes osakonnas mehi rohkem ei tohikski olla...üks meesarst ja teine medvend, ma nüüd ei tea kuidas teistes osakondades lood on, aga miks ometi nii, et mehi tunduvalt vähemuses?). Muidugi naiste kahjuks oli vähe mehi, kuna lõpuks läks ka tants lahti ning päris raske, kui 50st inimesest on 3 mehed ja ülejäänud naised:D

Ma juba pea 3 kuud selles töökohas töötanud ning laupäeval toimunud jõulupeol nägin esimest korda oma ülemust ja tema mind. Väga usaldav temast sedasi ju.

Sellist ülemust soovin minagi endale tulevikus, tänan! Esmamulje põhjal võin öelda, et ta oskab hästi oma töötajaid motiveerida, neid tagant utsitada, aga samas on ta ka väga hooliv.

Nüüd paluks juba 24ndat!

Mmmm..

Ma tohutult naudin seda rohket lund! Ilusilusilusilusilus!

Jättes kõrvale selle rohke lumega tekkivad probleemid, eksole.

Ja peab tõdema, et aknad näevad täitsa kunsti-

pärased välja juba...

Jumalate toit

Lõpuks leidsin endale lemmik puuvilja (:

Milleks on siis hurmaa ehk kakiplooooom.

Kui kohtingule minna, siis oskan küll endast nii mõndagi rääkida

Käin keskkooli lõpuklassis, armastan kasse ja mulle tohutult maitseb hurmaa :P

Milline oskussõna sobib tänase Eesti ühiskonna iseloomustamiseks kõige paremini-

- kas postindustriaalne ühiskond, infoühiskond või teadmusühiskond?

Ma pooldan, et kipub postindustriaalse ühiskonna poole, vaatamata asjaolule kui kõrgelt arenenud on meie tehnoloogia.

Aga miks siis ikka postindustriaalne?

Esiteks, nagu tollalgi, valitseb meie riigis mingil määral klassisüsteem: alam-, kesk-ja kõrgklass. Seda iseloomustab üsnagi hästi emapalk.

Teiseks, meil on tähtsale kohale seatd haritud spetsialistid, aga "unustatakse" ära, et keegi peab ka lihttöid tegema ning sellega end normaalselt ära elatama (mitte nii, et elatakse suust suhu).

Kolmandaks, massimeedia on lahutamatu tunnusjoon meie ühiskonnas.

Oi, kuidas mulle meeldib neil teemadel arutada ühiskonnaõpetuses!

Rääkida sellest, et Eesti ei tundu olevat heaoluriik. Sotsiaalne võrdsus on meile juba vaikselt muutunud võõraks siin.

Samuti on mulle ette antud selline teema:

Tooge 3 näidet Eesti valitsuse (ministrite) tegevusest viimase 2 nädala jooksul?

Konkreetselt vastaks, et sittagi ei saada nad korda peale viletsuse. Enamjaolt. Majandusanalüütikud on need, kes jagavad asja.

See oleks üldine iseloomustus.

Aga kellele meist poleks siis selge, et meie eluolu on siin täiesti pees. Siinkohal saab arutada sünnitoetuse üle (5000lt 1000le), ravimite hindade üle, teada-tuntud teema PALK (lihttöölised saavad sandikopikaid, vaid pumba juures olijad suudavad korralikult end ära elatada)-ebanormaalne, kui väike toetus on puuetega inimestele, jne.

Töökaudu võin öelda, et meil on seal üks peaaegu 2aastane tüdruk, kes ei saa ise hingata ja on enamik aja oma elust haiglas veetnud. Välismaal on selleks mõeldud põetajad, kes su kodus last põetavad ning need põetajad maksab kinni riik.

Väljamaal on ametiühingud tugevamad ja protestid ikka üsna agressiivsed, ehtne näide see, kuidas Prantsusmaal massid laamendama hakkavad, kui tunnevad, et nende suhtes käitutakse ebaõiglaselt. Aga meie siin hoiame 10 küünega kinni sellest natukesest, mis meile antud on. Kui see natukene ka kaotada, siis on ju veel raskem.

Pole ime siis, miks paljud suunduvad Helsingisse tööle. Kuigi ka see, et üks vanem seal tööl käib, hakkab vähehaaval ka pereelu segama.

Tjah, nii palju siis minu mõtetest...

et oleme väikestviisi orjarahvas .

Lihtsalt teen siin ühiskonna kodust tööd:D

Relationships suck

...that much I have learned.

Make money

Hakkasin jälle tööinimeseks.

Tööpäevadeks on ainult laupäev ja pühapäev.

Hommikul kell 8 hakkab ning kella 1ni.

Aga ...see tähendab, et lõbu jääb ära, mõneks ajaks vähemasti.

Ma ei ole üks neist, kes suudab peale pidutsemist tööle minna kohe. Isegi kui 3,4 h maganud oled.

Nüüd siis ongi ainult kool ja töö. Põhiliselt.

Nimelt sain ma koristaja koha endale Pärnu Haiglas. Minu aladeks on intensiivravi osakond ja opisaali osa. Täna käisin olukorda üle vaatamas ja homme juba hakkab pihta. Loodan, et midagi nässu ei keera. Seal on tohutult palju uksi ja ruume...et kindlasti ajan ma sassi midagi. Olen raudpolt kindel selles. Ema töötab mul ka seal haiglas. Rääkis, et ta sai alles aasta ajaga selgeks, kus mis kuskil seal paikneb.

100 erinevat asja, mis vajavad tegemist (Intensiivravis tuleb ühed riided selga panna, opiosakonnas jälle vahetada teiste vastu jne). Eriti nõme oleks, kui ma arstidele seal jalgu jään.

So, Good luck for the first day tomorrow!

Õde ka mul sääl koristaja. Pere naised kõik haiglas tööl. Me õega küll koristajatena, aga küll me ka sinna kõrgemale tasandile jõuame kunagi ehk:D

3 on kohtuseadus

Käisin paar päeva tagasi linna peal tuuritamas.

Esialgu sai siis läbi käidud Tervise Paradiisist, kust sai trenni jaoks perioodikaart soetatud. Administratsioonis oli üks ebameeldiv tädi. Ei tea, kas tal oli paha päev või ta lihtsalt ei sobi oma ametikohale. Küsisime ta käest täpsemat informatsiooni trenni kohta. Tema põhivastused olid, et "Vaadake leti peal olevaid flaiereid või minge kodulehele". Ja siis järsku kostus tema suust väga ebameeldival toonil "Kas te saaksite mitte rääkida.. Ma ei saa samal ajal trükkida ja rääkida. Las ma teen trükkimise osa ära." Ta üritas rääkida viisakalt, aga siiski tema olek ja hääletoon näitasid teda halvast küljest. Ema üritas minu pärast end tagasi hoida. Ning peale meie mõlema silmapööritamist tuli administraatori suust lause "Mh. Ja nüüd läkski sassi."

Kindlasti annab veel ebaprofessionaalsem olla.

Ja siis lõpus veel lisaflaierit andes, lisas ta, et helistaks, kui midagi arusaamatuks jäi. Ei tea, kas läbi telefoni soovitaks uuesti kodulehekülge lugeda. Kui mina tulen kohale, siis kliendina on mul õigus küsida täpsemat informatsiooni. Mitte, et ta hakkab koduleheküljest rääkima. Kodus võin seda vaadata jah. Aga koha peal olles on tema tööks rääkida asjast lähemalt.

Järgmine peatus Maxxxima!

Kus mind häiris ka midagi. Paras pirts olen jah. Aga pole ju valede asjade eest vingumas siin. Maxxximas on 22 kassat ja iga kassa juures on väike plasmatelekas, mis reklaamib tooteid, mida toidukaupluses müüakse. Tõsiselt...Kas on vaja IGA kassa juurde plasmateleviisorit? Midagi eriti tarka sealt ju nu niikuinii ei reklaamita. Olgu kasvõi paar tükki, aga 22 on liig mis liig. Ja mõelda, kui palju selliseid kaubanduskeskuseid veel on. Pärnus. Eestis. Euroopas. Terves maailmas.

Mis siis, et energiakriis on. Eksole.

Lisaks. Ma ei leidnud endale jalatseid.

Ma olen terve Pärnu linna läbi käinud (va. kaltsukad. PS! Siinkohal ei ole juttu sellest, et kaltsukad ei kõlba. Kaugel sellest.) ja ei saanudki endale jalatseid. NS kingas leidsin ühed, lõpuks. Minu nri aga polnud, üldse. Küsisin müüja käest ja tema vastas, et mõndasid jalatseid ongi ainult suuruses 37-40. Et ei telli enam 41 mõndade puhul. 41 peaks ikka olemas olema! Ega me päkapikud siin põhjas pole. (Tallinnas niikuinii oleks/on seda mulle silma jäänud kinga minu jalanumbrile:D)

Ja mainiks veel ära, et ainult paar kinga leidsime jalatsipoodidest, millel oli korralik tald all, mitte selline, et peale nädal aega käimist kuskilt midagi lekib juba. Kuigi ma tavaliselt kindluse mõttes viin ostetud jalatsid kohe kingsepa juurde ja lasen lisatalla panna.

ABC kingast leidsin ka ühed, mis istusid mulle (ABC kingas ka üks üleoleva olekuga müüja, kes alati jälgib nagu teaks, et kohe jooksed nende jalatsitega minema. Aga seda teeb ainult see 1 tädi. Mulle ei meeldi, kui müüjad pealetükkivad on. Kui tahan abi, siis küsin. Ei pea jääma luurama.) ...Aga taas. Minu numbrit pole. Aga ainult selle tõttu, et ära ostetud. Mul tuli nutumaik suhu. Et kuidas selline needus minu peal lasub, et midagi ei leia ja kui leiad, siis ikka on mingi jama lahti. Midagi ei leia Pärnust. Siin on raske leida. Või asi minus, et ostan ainult siis, kui Õige Tunne mind valdab. Usun, et kui vaheajal Tartu lähen, siis teen seal korraliku laastamistöö ära. Valik ju suurem ka.

Ja oii. Ma ju armastan riideid. Ei jaksa Helsingit ära oodata! *Suu jookseb vett*

Ja peale taolist poodide väisamist, avastasin, et enamik väikeses suurused riideid ja jalatseid on alles...ülejäänud ära ostetud. Mis see näitab? ;)

Voila. Selline kammajaa siis.

Uuuh. Ma sobin kriitikuks. Ma oskan vinguda :)

Laat

Täna toimus Härma Kaubahoovis laat.

Oli küll selline vaesemehe laat, aga vähemasti midagigi.

Muidu Hauka Laat on see, kus olen 3 a käinud ja seal on igasugu põnevaid asju. Pole ju mõtet laadal käies kõige tavapärasemaid asju osta.

Täna aga hopsti üle tee ja sai ostetud singivorsti (jube rammus),

leiba kreekapähklitega

ja ema sai endale speltapadja (Padi on okasnisu ehk hõrepäise nisu täidisega-vot nii. Lugege sellest. Pidavat hea toimega padi olema.) Oli veel ka tatrapadi. A see ka veidi kallim.

Koju jõudes avastasin, et Olle emal täitsa olemas tatrapadi. Täna öösel proovin siis järele. Kuidas kärab ka:P

Harivad on need laadad...Sain targemaks patjade osas.

Üleminekufaas

Päris huvitav on kohe neljaseks saamas lapsega rääkida. Ta räägib ikka korralikult. Ja juttu jätkub kauemakski!

Kuid ta on selles etapis, kus pudikeel hakkab vaikselt kaduma. Ürita siis aru saada, kui vahepeal tuleb sõnavarasse selline pudikeele taoline koht:D Vahel küsi kasvõi 3,4 korda, aga ikka ei saa aru. Kuid tuleb öelda, et lennukad mõtted on tal. Jutustab kus jaksab. Tihtipeale kaob loogika ära ja siis kuula ulme teksti.

Eile küsis kõige kohta "Mis see on? A mis see on?Aga see?" Rääkisin talle siis lennukitest ja Batmanist, mille peale ta jõudis küsida " Aga kas telekas oskab ka lennata?" Mina seeapeale, et "Ei oska" Ja tema "Aga miks?"

Ürita vastata 4-aastase küsimustele. See oli veel normaalsevõitu küsimus võrreldes, mida nad muidu küsivad. Paneb ikka mõtlema. Väikesed filosoofid.

Midagi uut ja midagi head

Charles Baudelaire

Esialgu ma üldse sain sellest nimest teada tänu Ville Valole, kelle kehal on ta pilt.

Siis muidugi äratas huvi. Siiski dekadentsi rajaja.

Hiljem raamatukogus lugedes Charles Baudelaire'i luuletusi, avastasin, et ta on tõsiselt hea luuletaja.

Nüüd panen kirja kaks oma lemmik luuletust tema repertuaarist.

"La Mort des Amants" -"Armastajate surm"

Meie voodid tulvil siis mahedaid hõngusid,

Meil diivaneid sügavaid siis nagu hauad

Ja riiulitäied kummalisemaid lillesid,

Mis meile on puhkenud alla mõne kaunima taeva

Pruukides isu pärast viimaseid soojusvarusid,

Saavad me südamed kaheks lõõmavaks tunglaks,

Mis peegeldavad siis eneste kaksikvalgusi

Kummagi hinges, kahes ühtmoodi peeglis.

Õhtul, mis üleni kallab roosat ja sinist müstilist,

Me ühe ühise välgu teineteisele heidame,

Otsekui pika nuuske, mida laeb hüvastijätt

Ja hiljem üks Ingel, vargsi paotades uksi,

Tuleb ja hingestab taas, rõõmus ja truu,

Tuhmunud peeglid ja surnuks puhtud tuled.

"La Mort des Pauvres"-"Vaeste Surm"

Surm, paraku on, mis lohutab ja paneb elama,

Ta on elu eesmärk ja siht, ta on ainuke lootus,

Mis eliksiirina ülendab meid ja joovastab,

Ja mis meile julguse annab üldse õhtuni käia

Läbi tormide, läbi tuisu ja läbi jäätunud udude

Paistab ta värelev valgus me mustaval silmapiiril

Ta ongi see kuulus öömaja, mis lubatud pühades kirjades

Ja kus süüa ja magada saab ja jalgu puhata järel

Ta on Ingel, kelle magnetiseeritud sõnad hoiavad

Und ja ekstaatiliste unenägude andisid

Ja kes vaeste ja paljaste jaoks üles teeb voodi

Ta on jumalik hiilgus, ta on ait täis müstilist varandust,

Ta on vaesele rahakukkur ja tema muistine isamaa,

Ta on värav, mis lahti on vastu tundmatut taevast!

Ühest korrast lugemisest ja mulle piisas. Nagu armastus esimesest silmapilgust. Tundsin kohe, et need 2 luuletust läksid mulle südamesse. Tavalistest elutõdedest on räägitud veidi värvikamalt.

Enjoy.

Kordamine on tarkuse ema:P

...ehk siis loll, kes vabandust ei leia (sobib pealkirjale juurde).

Homme siis jälle kooli.

Väike ärevus ikka sees. Kõik vihikud ostetud ja valgendaja.

Kiire informatsioon!

Ma pole pikalt blogisse midagi kirjutanud, aga eks ikka selle tõttu, et midagi märkimisväärset polegi kirjutada.

Olen käinud tööl, siis vahel veidi lõbutsemist ka sekka ja siis jälle töö.

Viimasel nädalal on eriti teemas töö, kuna üritan saada nii palju töötunde kui võimalik. Raha mulle ju meeldib.

Aga tegelikult tahtsin ma praegu jagada Teiega oma unenägu. See oli vastik, ebameeldiv uni.

Üritan nii selgelt kui saab selle ära seletada. Üks seik siis kogu unenäost:

Ma olin oma Tallinna sugulaste majas. Ülemise korruse toaletis, mis oli hoopis vangikong. Keegi nähtamatu oli hullusärgis. Mingi teema oli veel nagiga ka. Nagi kukkus vangivalvurile peale. Ma ei mäleta küll miks, aga ma läksin sinna ruumi sisse ja tahtsin teha seda, mida toaletis ikka tehakse. Samal ajal üritasin ma seda nähtamatut hullu eemale peletada, kuid ta sai mulle noa selga löödud. Siis hakkasin ma jooksma treppidest alla, kui ta mu enam-vähem kinni suutis püüda. Haaras mu punase rinnahoidja pealast, aga suutis vaid paela noaga hävitada, sest ma juba hüppasin trepist alla. Treppide vahelt, pigem. (Nagu koridorideski on mitu trepi ja väike vahe on neil.) Kedagi aga polnud toas. Kui juba õue jõudsin, oli enesetunne üsna kehv ja ma olin väga nõrk. Ma suutsin trepist alla kõndida garaaži ette, kus nägin paari sugulast ja palusin abi kutsuda. Nad oli kuidagi väga tundetud ja aeglased. Mina aga maas lamamas juba, kuna ei suutnud enam kontrollida oma keha. See hakkas ennast tasapisi välja lülitama. Üks sugulastest küll tuli ja ütles vaid, et ma ei liigutaks, kuna muidu muudab see asja hullemaks. Ning et kiirabi on juba teel. Kuid tänu pikale ootamisele hakkasin ma vaikselt hääbuma. Just seda nüüd tahangi kõige enam kirjeldada! Et ma tundsin seda kõike unes nii reaalselt. Ma tundsin, kuidas esialgu mu alakeha end välja lülitas, seejärel käed...nuga seljas ma lamasin mõtetega, et "Nüüd ma surengi. Ja mulle ei tulda appi. Kuradi kiirabi peaks ammu siiin olema. Ma tahan juba hetke, kus ma ärkan haiglavoodis üles ja näen oma ema ning õde minu juures olevat. Ja et nad ütleksid, et kõik on möödas ja korras." Seejärel valasin veidi pisaraid, sest tundsin, et enam ma ei suuda..Veel tuli verd üles.

Seepeale ärkasingi aga üles ja pidin minema toaletti.

Kõige häirivam oli unenäo juures see, et kiirabi ei tulnudki. Ja see, mida ma seda kõike nähes tundsin, oli jube. Hetkel seletasin kiirelt ära. Aga tol hetkel tundsin ma iga hetke iga oma keharakuga ja see kõik oli nii tõene. Ma tõesti mõtlesin üles ärgates korraks, et ma kujutan ette, mis tunne on inimestel, kes hakkavad surema. Sest ma pole eales sellist asja kogenud.

Unenäod on teine maailm ja ma olen tänulik, et sellised asjad kui unenäod üldse olemas on. Aga mõned on ikka liiga õudu tekitavad.

Töö

Tunnen end tõesti nagu vana kala oma töös.

Kavatsen ikka augustikuu lõpuni ära olla.

Raha ju tuleb. Tippi ka isegi et. Vaja teenida, et minna sügisel Soome HIMi kontserdile ning käia Marléni Tartus külastamas. Meelelahutus vajab oma osa.

Rääkimata riietest ja aksessuaaridest!:D

Ma olen riiete fanatt. Seda olen varemgi maininud.

Ja üleüldse on tore töötada, kus töötan. Seda just uute tutvuste osas. Tutvusi leiab nii töökaaslaste kui ka klientide seast.

Ning tähelepanust klientide poolt väheks ei jää. Vahel teevad olemise täitsa rõõmsaks:D Aga ega ma kõigest ei viitsi ega tahagi kirjutada. Las jääda putka ja selle väljaku raamesse, mis seal toimub.

Igatahes rahul olen! Enne kui tööle üldse sain, jagasin agaralt karu nahka enne kui karu käeski. Aga näe, vot..dollari märgid silme ees ikka innustasid ja sain selle va," karu" kätte ka.

Rock Ramp 2010

Räägin siis oma elamustest.

Nii palju, et festivali alale päris ei pääsenudki. Ainult ööklubisse, kus Anal Caves esines. See ööklubi nägi päris kummitustemaja välja väljast poolt. Seest muidugi nagu meie Pärnu Rokiklubigi. Nagu oleks Tšernobõlis või kuskil Venemaal asuvas mahajäetud kohas.

Ja seal sees võis kuumuse tõttu rabanduse saada. Tõsiselt saun oli ikka. Väljas oli selle kõrval lausa paradiis.

Kuid kahju, et festivali alasse ei läinud. Oleks saanud Erkki-Siimu pääsme ka veel.

Väga oleks tahtnud näha Vennaskonda, JMKE'd, Terminaatorit ja Winny Puhhi.

Aga ega ma poleks niikuinii saanud näha kõiki bände, kuna vaatamata faktile, et mul pidi seekord terve nv vaba olema (omal tungival soovil) helistasin ma siiski tööandjale ja avaladasin soovi olla siiski laupäeva öösel tööl.

Kuid ettevalmistused laupäeva öösel tööl olemiseks seal Viljandis küll eriti hästi ei sujunud. Magasime neljakesi bassimehe Otto autos. Suur kõlar juhiistmel, Mairo juhi kõrvalistmel ning Threesome taga. Istmed kõik alla ning nii me end üritasime seal taga ära mahutada kolmekesi. Lusikaasend tegi olemise kergemaks. Kuid täielik silgud pütis oli olla ning üldse umbne ja mul tekkis väike paanika, et nii vähe ruumi. Aga paar, kolm tundi suutis ära magada. Lõpuks hakkas veel päike ka kütma.

Kuigi kõik polnud nii nagu oleks võinud olla-oli reis meeldejääv.

Sai Viljandit külastatud..süüa otsida vara-vara hommikul linna peal..ise mitte just kõige paremas olekus olles. Siis karvaseid nähtud!:P Ja kuulatud. Ja ebameeldivust tundud. Need untsu minevad asjad kipuvad olema tihtipeale täitsa väärt . Sest siis on, mida meenutada.

Ja mõndadele inimestele võisin taas jätta endast vale mulje, et olen ülbe ja ei tee välja. Kuid kaugeltki mitte pole/polnud see nii, kuigi käitusin küll sedasi.

Kurjast vaimust vaevatud:P

Viimastel päevadel on tuju väga negatiivne.
Võib-olla tuleneb see sellest, et mul on pikad tööpäevad selja taga ning, et olen üsna vähe magada saanud.

Eile käisin sünnipäeval, mille kohta võiks öelda, et see oli ettevõtmine, mis võinuks minu päevakavast ära jääda. Oleks võinud puhata selle asemel. Seal oli ka terve aeg morn tuju, kuigi alati on ju kerge naeratada ja mured ongi kadunud.

Öösel samuti ei saanud und. Kokkuvõtteks sobiks, et minu sõna ei maksa midagi. Ei viitsinud enda emotsioone kontrolli all hoida ning kirusin ja vandusin- ainult need tegevused lõõgastasid. Kolisin lausa oma magamisasemest viha ja nutuga suurde tuppa magama, kus Olle isa norskamine oli isegi et meeldiv heli.

Täna samuti olin töö juures jonnakas. Tüütu oli klientidele toredat nägu ja häält teha. Raske ka. Aga ma olen ju proffessionaal ja pean olema proffessionaalne, mis puudutab minu tööd.
Ja minu kahjuks ei saanud ma 10 minutitki rahulikult istuda, vaid inimesi aina vooris. Äi vedanud.

Nüüd jõudsin koju, ja ikka pahur. (Vaatamata faktile, et sain palka täna. A küll ma homme hõiskan.) Ning tahan Teiega jagada oma mõnusat vingus olekut. Võib-olla keegi Teist tunneb sama...siis teate, et Te pole üksi.

Tugev tugev negatiivne energia..ma vaatan oma väikese kontrollpendliga...trrrr (tsiteerides Necro Strike'i lugu "Pendliga petturist prohvet").

Aia :(

2 hammast on dr. Hambaarst mul välja tõmmanud ja 2 veel tõmmata. Eriti tore pole, kui sul päev otsa vere maik suus on. Ja lisaks veel tuikavat valu päev otsa taluda.

Ma austan inimesi, kes taolisi asju lasevad teha ilma tuimestuseta! Hulljulged.

Arstionu küsis algul minugi käest, et kas suudan ilma tuimestuseta hakkama saada. Mina seepeale aga kohe, et nii soe ma ka peast pole:P

Tööinimene

Lõpuks sain ma endale töö. 2 päeva juba korralikult rassinud tööd teha :)

Tööpäevad 12 h pikad. Aga samas Palgapäev on see, mis innustab mitte käega lööma. Ja oma raha paneb tundma sõltumatuna.

Ja kuna ma olen juba üsna vilunud oma töö suhtes, siis samuti ei tahaks oma uut annet nii kiirelt hüljata:D

Paari nädala pärast pidupäääeev ! Saab Rock Rampil priisata...veidi:D

Suvi on nüüd ametlikult minunigi jõudnud

Peale selle, et olen viimasel ajal üsna tõsiselt suhtnud päevitamisse-seda kas oma aias või siin Kuldseka aatriumis, siis nüüdseks olen omadega ka randa jõudnud. Juhuu.

Käisin hommikul hambaarsti juures ära, kus mul tarkusehammas välja tõmmati (peale seda väikest šokki olen hoolikam oma hammaste pesemises). Ning siis otsejoonelt randa koos Olle sugulastega.

Sättisime end üsna vee lähedale-mugavus. Ning ae-ae. Ma käisin segarannas. Tavaliselt eelistan üksikut kohta ju.

Aga õnneks too päev ei olnudki rannas nii, et elatakse teineteise seljas. Töönädala tõttu oli inimesi hõredamalt kui tavaliselt.

Algul väikene päikeselaks ning siis vette sulistama, siis jälle väikene päikeselaks ja uuesti vette. Mõnus. Omad võlud sel rannal ikka on.

Pärast randa läksime aga Stefanisse sööma, kus meie teenindajaks oli Olle endine tüdruk. Väga hästi tegi oma tööd :P

Ühesõnaga korda läinud päev. Sest õhtul tuli väga hea uni. Muidugi muutis une tuleku paremaks see, et sain Olle käest natukene peamassaaži. He is good @ touching my hair.

Hard Rock Laager 2010

Yummy-yummy-yummy.

Üks festival siis läbi väisatud.

Täitsa okei oli. Nagu ma messengeriski kirjutasin "Rokielamus gained!" .

Nii mõnus oli seal aega veeta, et ei oska kodus olla...ega midagi peale hakata. HRL on kui teine kodu. .

Nüüd olen ju ka staažikas selle koha pealt. 3 aastat juba koos. Ja neljandal aastal juba juubel.

Siis võiks laagris ainult Horricane'i, Mad Sin'i ja Demonical'i laadsed bändid esineda. Need bändid olid minu jaoks tundmatud kuni HRLini (va. see, et Horricane'ilt olen ennemalt paar lugu kuulanud), aga jätsid esimese korraga minusse sügava mulje.

Mad Sin oli väga omanäoline. See, et neil kõikidel Elvise taolised soengud peas olid ning riietusid ka sarnaselt ning, et kontrabasski figureeris nende istrumentide hulgas.

Demonical ja Horricane aga tekitasid väga võimsa tunde. Power oli sees kohe:P Jätsid sama võimsa mulje, kui see, kui Anal Caves oma lugudes trummidele lisaks triggerit ja samplerit kasutab. Kaif!

Ja samuti nautisin väga Goresoerdiiiii.

Vot aga Finntrollilt ootasin rohkemat. Laivis polnudki nii vägev, kui algul Myspace'ist kuulates.

Ülejäänud bändid jäid nö. neutraalseteks. Jah, ka Mayhem ei äratanud minus erilisi tundeid. Vokaal oli jama mis jama. See, et nad ekstreemseid asju laval kasutavad, ei muuda neid ka paremaks.

Ausalt öeldes oli mul täiesti savi sellest peaesineja bändist.

Nii palju siis bändide koha pealt!

Muu kohta aga, et ilm oli kohutavalt palav. 26 kraadi on minu jaoks liig. Olgu 20 kandis, aga mitte 30 kandis seda sooja!

Aga ega telklaagris Sa end kuhugile varju peita ka ei saanud. Telka ala on ju täiesti lage plats. Ning telgis oli veel hullem saun kui väljas. Nii, et ainukene vilu paiknes lavade juures. Samas ma oleksin võinud ju bikiinid kaasa võtta ning nendes aega veeta ja ujumas käia, kuid ma unustasin need maha. Douh.

Veel hullem seis võis aga kindlasti olla gooti inimestel, kel must lateks seljas. Au neile nende vapruse eest:D

Vähemasti aga oli igalt poolt võimalik osta külma õllet, mis veidi maha jahutas. Kuigi mina sinna kategooriasse ei kuulu. Esiteks on Rock nii "läbi käidud teema" ning teiseks on see õlu ebameeldivalt tugeva maitsega.

Votnii. Rohkemat ei olegi öelda laagri kohta. Kõik peamine sai kirja pandud.

Loodan, et mingi ettekujutuse ikka said, Kriss! ;) (PS! Kuula neid bände, mida mainisin.)

Läbi nagu läti raha- aga ülla eesmärgi nimel:P

Et siis Hard Rock Laagris see aasta ära käidud.

Muljetan mõne päeva pärast, sest hetkel/täna olen liiga väsinud ning tuba on justkui inkubaator, seega on ka väikene õhupuudus, mis segab keskendumaks pikale postitusele.

Ja nahk ka tulitab.

Ollel ka. Liigub ainult mööda viludat ala. Kreemitasin ta oma päikesekreemiga küll sisse, aga see on nii madala tugevusega, et niikuinii koju jõudes on tal ai-ai kätel.

Head uinakut mulle! (Võtan mõned ampsud sööki ning suundun TV ette mõnulema...mm pehme voodi!)

Hansapäevad!

Jah. See aasta suutsin minagi endale kargud alla ajada ja endi Hansapäevadele kohale vedada. Kuigi Hansapäevade algus midagi suurejoonelist küll ei tõotanud (mina ise muidu nägin vaimusilmas, kuidas jõgi paate täis on ja tuled välguvad iga paadi peal ...silme ees oli Veneetsia noh ja gondlid ja üldse Veneetsia festivali kujutasin ette:D). See-eest aga vahepealne osa oli suurejooneline. Kõik need poed, mis olid kolinud ruumidest tänavatele enda kaupa müüma ja kontserdid, mis iga natukese aja tagant kuskil aset leidsid. Terve suvi läbi võiks taoline asi Pärnu tänavatel aset leida:P

Algselt läksin koos Ollega kohale. Ta ju esines Anni Akadeemia hoovis koos teiste virtuoosidega. Lõpuks aga läksin ja seiklesin ringi koos Olle poolsete sugulastega.

Algul istusin vabaõhukontserdil koos Olle ja Mairoga ning hiljem ilmusid meie sekka ka Olle ema, Olle õde, Olle onutütar ja ta mees ning nende 3aastane. Kohe võeti taskust salaja konjaki pudel välja ning asuti seda tühjendama, mis ajas veidi muigama, et nende kamp sedasi vaikselt konjaki pudeliga kohale vaarus. Vähemasti olid nad korralik fännklubi Ollele...kui mõistate.

Kuid kõik peamine sai siiski nähtud ja kogetud.

Sai ostetud 100 krooni eest kala, mis lõpuks ratastooli kodarate vahele jäi ning raisku läks. Sai öölaulupeol kaasa laulmas käidud ja Noorkuu esineminegi ära nähtud. Veidi sekka ka vene rahvalaulikute esinemist. Väääga mõnuus oli.

Vahepeal peab vedama ka

Olle kõndis just uksest sisse ja tõi häid uudiseid. Võib ehk öelda, et otse kätte.

Täpsemalt siis.. ulatas ta mulle HRLi pileti...pigem kutse.

Ma olen Erkki-Siimule ülimalt tänulik, et ta oma pileti mulle loovutas ja veel tasuta. Muidu oleks see aasta Hard Rock Laager ära jäänud.

Jei.

Jaanipäiv

Jaan. Algas väga söögiselt (no way eksole). Ja lõppes väga söögiselt (no way vol.2 eksole). Ja ei sisaldanudki alkoholi ületarbimist. Kõigest paar tassitäit Cosmo GINi (mis siiani mul telekalaua all oma aega ootamas on). My new fave ;)

Ja kõige parem on, et sai Ollegi välja veetud jaanipäeval! Tema jaoks on Jaanipäev mõttetu täisjoomise päev. Aga sai siiski asja. Tugeva tahtmise korral võib temagi paindlik olla. Vahel harva.

No ja ma loodan sisimas, et elu lihvib ka tema nurki:D Lootus sureb viimasena-nagu öeldakse.

Igatahes olid ka meie mõlema pered koos. Ning emad jätkasid istumist poole ööni välja. Mulle meeldib niimoodi.

Tagajärjed

Eile oli Tallinnas käik väga tore: Anal Caves ja vana tuttavaga üle pika aja normaalselt vestlemine.

Kuigi alkohooliga pingutasin veidi üle. Ma jõin 5 siidrit koha peal ära ja ma jäin purjakile. See oli väikestviisi ime, kuna viimati Tartus käies jõin ma peaaegu poolese viina ära ning isegi siis ei jäänud purju, aga seekord 5 siidrist...

Mu organism mängib vist vingerpussi.

Kuigi pahupool on see, et suur jooksuisu on! Aga samas, ma suudan liigutada end sama aeglaselt, kui käib see aegluubis. Ja kui peaksin kiiremaid või äkilisemaid liigutusi tegema, siis läheb asi käest ära.

Ma olen roostes omadega. Ise veel nii noor, aga vastupidavus küll minuga kokku ei käi nagu see noortele omane on.

Ma eelistaks pidutsemistele kuskil pargis koos Ollega istuda ja piknikku pidada ning tuulelohesid lennutada või kala püüda.

Pidin lihtsalt ära mainima!

Järjekordne köök, millesse armuda.

Bäd lakk??

Ma ise arvasin, et olen terve ja tugev. Et minuga erilisi tervisehädasid ei tohiks olla.

Kuigi mõned aastat tagasi sain väikese vastulöögi selle koha pealt. Sain käidud adenoidide operatsioonil. Siis paar aastat tagasi mandlite operatsioonil. Mõtlesin, et no nüüd küll peaks nende oppidega ühel pool olema, kuni vanaduseni. Aga ei. 3 on kohtu seadus, ju.

Ärkasin siis täna kell 7 üles, et 8ks arsti juurde minna ( ma pole vist 5,6 kuud nii vara üles ärganud:D). Läksin kontrollima oma põlvi. 7ndas,8ndas klassis olin ma mõnda aega halvatud, et ei saanud käia ega püsti tõusta. Roomasin käte abil maas. Aga õnneks möödus see ning on rahu olnud vahepeal. Kuid nüüd jälle hakkas pihta. Ja täna kontrollimas käigu lõppsõnaks sobib see, et sügisel lähen parema põlve operatsioonile. Ja oi kuidas ma vihkan oppe!

Peale oppi on alati mul nii meeletult valus olnud see haiglas veedetud aeg ja samuti ka igav. Ma olen täielikult paanikas alati enne oppi, sest kardan, et ärkan keset tegevust üles. Ei tohiks neid dokumentaale vaadata..

Aga rääkides veel tervisest üleüldse, siis nädal tagasi käisin lõikamas ära nahakasvajat. See oli kerge lõikus, aga ettevalmistused ajasid küll pisara silma. Suur tüdruk, aga kuhugile opile minnes paanitsen tohutult nii, et arstid muigavad minu üle.

Ja muidugi, eile lõikasin ma konservi karbiga endale väga sügavale näppu. Pool sõrme sai ära hakitud. Ja hakkasin juba sellest hulluma, sest verd jooksis täpselt 25 min. järjest ning ma mõtlesin, et kurja küll...tavaliselt 5 min. jookseb ja siis jääb kinni . Sai aga veidi töödeldud sõrme ning asi ants.

Ja tuleb ära mainida, et koduteel oleksin äärepealt mööda asfalti lennanud :)

Ühesõnaga: Võiks selle tervisega vaherahu teha, et ta mind peale kolmandat operatsiooni pikaks ajaks rahule jätaks. No kuni mul menopaus tuleb ning ma siis hüsteeriliselt mööda arstikabinette hakkan jooksma, et kas ikka on menopaus , et äkki midagi muud ! et vaja ikka veel üks laps soetada vms. et vanadus liigselt tunda andma ei hakkaks.

( Super, et ema haiglas töötab! Tänu sellele, et ta seal opisaalis töötab, siis tunneb ta enamikke arste/ kirurge ja tänu sellele me saime täna kiirelt põlve asja üle vaadatud ning ka kohe röntgeni ära tehtud ning opi kirja pandud. Röntgenist rääkides, siis mul oli veidi häbi, kuna ma panin väga vale aluspesu. Nimelt stringid, ja seal ma olin..pepu peaaegu paljas:D. Meie ortopeedia arst läheb täna suvepuhkusele, seega muidu oleks pidanud ootama alles, mil ta naaseb ning siis hakkama mööda eri arste jooksma ja kõik oleks vähemasti 2 kuud edasi veninud.)

MA ARMASTAN ARSTE! Enamik, keda olen kohanud on ääretult sõbralikud ja toredad. Täna ka näiteks ootasime esialgu nende Vip-toa ukse taga. Nagu iga hommik, on neil oma ruumis koosolek ja pannakse paika kõik, mis samusel päeval toimuma hakkab. Kuid enamjaolt kostus sealt ruumis suur naerulagin. Hiljem sinna sisenedes hoiti küll end rohkem vaos, et ametlik ikka välja paista.

Suve tulekuga..

Ma avastasin endal kapist sellise kleidi:

(KUID kahjuks see on valge)

Sellega tuli mul suur kleidiisu peale. Ma kandsin viimati kleiti, kui ma olin 8aastane vist.

Tahaks mingit nunnut musta värvi kleiti suveks endale. Rohkem minikataoline, aga ikka veidi pikem, kui päris minikas. See oleks super. Ja võiks saada veel kuskilt odavalt, mitte üüber hinna eest. Tuleb hakata igasugu poode läbi väisama. Uh kui tüütu.

Kuid nii palju, kui ma varemalt olen poodides käinud, pole ma leidnud endale :(

Kui märkate kuskil, palun teada anda :D

Viltu vedamine

Tänane päev on olnud muserdav.

Mõru maik suus, kui nii võib öelda.

Nutaks heameelega, aga üritan üle olla.

Ja just väiksed asjad, mis on negatiivse tähendusega muudavad olemise halvaks.

Ei tea, mis järsku sisse lõi.

Tänane märksõna: emo.

Lesbipaar ja nende laps

Saime siis sõbrannaga Selveris kokku ja alustasime pikka kõndimis maratoni. Nägime isegi veidi Ameerika autosid üle silla minnes ning samuti, kui randa välja jõudsime, nägime uhkeid sõidukeid.

Esialgu, kui me sõbrannaga kahekesi koos titat kärutasime ja söötsime ja mähkmeid vahetasime, saime küll igasuguste kommentaaride ja pilkude osaliseks.

Ega me nüüd nii noored ka välja ei näe, et teeniks ära pilgud ja kommentaarid, mis rõhuvad meie vanusele ja et juba laps taga.

Leidub ikka inimesi, siiani, kui selliseid. Ometigi juba algas mõned aastad tagasi see, et 12aastane seksib ja siis tulemuseks on laps.

Aga hoolimata negatiivsevõitu vastukajast veetsime me mõnusa päeva. Mina muidugi kussutasin last rannas olles [kasvatasin musklit. ega liiva peal kerge selle vankriga sõuda pole. ja ega Lorettele (Marléni õe laps) kohe üldse ei meeldi, kui käru ei liigu!], aga sõbranna samal ajal käis meres ujumas ja pidavat täitsa soojapoolne vesi olema.

(NB! Mehi leidus ikka korralikult seal naisterannas. Mind see muidugi veidi ärritas. On ju loodud naistele spetsiaalselt mõeldud ala selleks, et naised paljalt ringi saaksid liigelda ja päevitada. Võib-olla olen vanamoodne, aga võiks ikka aru saada, et reegleid peaks jälgima. Taolisi . Võib-olla mõnda naist tõesti ei häiri, kui meessoost isik seal ringi liigub, aga see-eest leidub ka palju selliseid, keda häirib, kuna miks muidu nad seal naistele mõeldud alal just viibivad?)

Peale rannas käiku suundusime tagasi linna, et koju tagasi minek teostada bussiga. Aga muidugi läks just siis Lorettel kõht tühjaks. Nuttis ja karjus kus jaksas. Õige ajastus titadel.

Täitsa tore oli koos väikse lapsega jalutada. Vähemasti on põhjust, miks jalutada. Kuid ise lapse saamiseks valmis küll pole. Nad võivad olla armsad, aga nõuvad palju vaeva ning mina pole ise veel nii vastutustundlikki. Ja kogemuste osas olen ma ikka väga rikas ;)

21. mai oli WIN

Saab vast nii öelda. Või on liiga vara selleks?

Jutt käib sellest, et Anal Caves sai eelvoorust edasi ning 2 nädala pärast ehk 4. juuni toimub siis finaal, kus saab teada, kes pääseb Hard Rock Laagrisse esinema.

Thumbs up!

Võib vast öelda, et eriti grand oli eile see, et Anal Cavesi ajal oli kõige rohkem rahvast kaasa elamas. Kaasaarvatud mina, kes pole seda kaua teinud ning nüüd põen kaela valu. Aga see oli seda väärt-hea oli. Vabastav:P

Mõnus aeg.

See, et kevad käes ja kohe-kohe suvigi käes, muudab meele ikka väga heaks.

Erinevalt viimase paari aasta suvedest, armastan ma päikese käes olla.

Ma olen viimasel ajal peamiselt oma Ilvese tänaval asuva maja aias viibinud: rohinud põõsaid (põõsaste rohimine rahustab mind. meeldib, kuidas umbrohi juurega välja tuleb. kiiksuga olen, a mis parata), teinud suitsukala, kaevanud peenart, tassinud mulda. Aiandusega tegelenud kui täpsem olla. Ja mingi ime tõttu ma kaifin seda. Värske õhk ja liigutamine ja näha kuidas aed ilmet võtab. Ilus.

Samuti vanematega aega veetnud. Ka pluss.

Järgmiseks käisin taas Tartus! Sõitsin !Anal Caves'iga! sinna. Kahjuks sõit oli ebatervislik: krõpsud, pitsapirukad ning õlled ja siidrid.

Kuigi seekord ei olnud truu toetaja, selle asemel suundusime sõbrannega Pirole siidrit jooma, ja mujalegi uuristama koos oma uute tuttavatega. Vaat kui tore. Saan ka nüüd öelda, et olen leidnud tasapisi Tartus uusi tutvusi.

Ja muidugi, parim osa, kui täna sõbranna läks kooli, siis mina mõnulesin tema elamises. Võtsin õues päikest, millest nüüd ka kipitav keha ja punakat tooni keha. Aga see suvi tahan jumet, nii et töö ootab. Lõpuks sõbranna saabudes käisime poes ja võtsime päevitamise kõrvale veidi veel siidrit. Siidrine värk- sobiks viimase aja märksõnaks.

Kahjuks pidin täna Tartust naasma. Esimest korda kommuuni kaudu. Väga mugav ja efektiivne viis enda transportimiseks A punktist punkti B.

Kuid vast järgmine nädalavahetus juba tagasi Tartu. Selle ajani kasutab aega tõhusalt. Treenides end ja päevitades ning õppides kitarri.

Värske õhk võtab Su läbi.

Enamik päev õues viibida laksab ikka korralikult. Õhtuks on üsna omadega läbi olla. Ses suhtes, et Head Ööd! Minu jaoks on vara minna magama kell 12 öösel.

Ma ARMASTAN oma unenägusid

Ma olen nii tänulik oma alateadvusele, mis kujundab mu unenägusid. Need on nii sürrealistlikud, kohutavalt sürrealistlikud...Vahepeal ma mõtlen, et paneks filmi lausa kokku oma unenäo järgi.
No lihtsalt nii õnnelikuks teeb, mida kõike ma unes ei näe ja kuidas. See on IMELINE. Täna ma ei tahtnudki ärgata üles, kuigi telefonikõne tegi selle mulle võimatuks.
Mul ei toimu unes midagi nö. lillelist. Kuid seda parem ongi.

(See küll ei seostu eelneva jutuga.) Ükskord ma avastasin üles ärgates, et ma olin unes luuletanud. Ma olin tasemel luuletuse välja mõelnud. Sellise a la, et ütled sõnadega midagi, aga see pole otse tõlkes. Hommikul oli see küll kahjuks häguselt meeles, aga kui seda veel mul juhtub, siis ma väga tahaks kirja panna. Kuid see on veidi ebatõenäoline.
Võib tunduda, et luuletusega saab igaüks hakkama, aga sellise luuletusega, mida unes nägin, ei saaks ma ise hakkama reaalselt. Panebki imestama, et kuidas alateadvuse kaudu suutsin unenäos kokku panna mingi ime luuletuse, kui ma päris eluski seda teha ei suuda.

Üks lisa veel. Tänase öö unenäos nägin veel, kuidas ma oma riiete kapist 1200 krooni leidsin. Kujutage ette, kui pettunud ma ärgates olin! Jah, ma ärkasin vahepeal kell 8 üles, et pesema minna, kuna vett pole 9st 3ni ning seega uinusin uuesti ja alles siis nägin seda oma sürreaalset und.

Ma olen hetkel lihtsalt nii erutatud!

Ikka naaber siin ja naaber seal.

Viimasel ajal on üsna mitu juttu kuulnud enda suhte kohta. Küll räägitakse nii nagu teatakse asjast rohkem, kui asjaosalised ise. Jube imelik. Tegelegu omi asjadega. Kui sa pole mu lähedastest sõpradest, siis ikka veidi ärritab selline suhtumine.
Ja taolisi jutte olen kuulnud just inimeste suust, kes mulle ei tähenda midagi. Mis innustab neid inimesi küll? Võib-olla kuna nendel endil suured probleemid suhte osas ja siis näevad ka juba teisi negatiivses valguses. Mine sa tea.

Asjad juhtuvad

Miks on see nii, et ma automaatselt ärkan üles, kui Olle õhtul magama tuleb või, kui tema hommikul vara üles tõuseb? Näiteks nagu täna: Olle tõusis kell 7 hommikul üles, et Tallinna poole sõita ja samuti ka mina. Peale tema minekut üritasin siis uuesti uinuda, aga see võttis mul pikalt aega. Vahepeal ei õnnestu mul uuesti magama jäämine üldse. See on veidi häiriv.
Mul oli kunagi nii ka isaga, kui too öösel nö. lõbustustelt naases.
Plõks käib ära ja üleval olengi. Ma ei saa seda kontrollida üldse, see lihtsalt juhtub. Aga jah seda on mul ainult juhtunud isaga ja nüüd Ollega. PS! See on juhtunud mul kõige tähtsamate meestega mu elus, kui nüüd mõelda.

Kristiinast ja ta tütrest

Nimelt hakkab mu väga kallis sõbranna varsti-varsti sünnitama. 3. mai -10. mai peaks olema siis arstide jutu järgi see vahemik, mil sünnitus aset peaks leidma.
Mina siin omaette panustan 10. mai peale. Mul teema palgapäevaga seoses:P Nvm. Iseendaga inside joke.

Kuid pean tõdema, et ma polegi nii väga ärevil. Muidugi, ma mõtlen üle päeva või nii selle peale.
Aga kuna ma füüsiliselt pole saanud koos olla Kristiinaga tema raseduskuudel ja ka nüüd, kui ta "tegutsema" hakkab, siis ei suuda ma ikka seda kõike endale ette manada.
Ma olen harjunud nägema teda tavalise niivõrd-kuivõrd normaalse puberteedina, aga mitte noore naisena nagu öeldakse ja veel enam emaks saamas.
Kuid kindlasti siis, kui me kunagi lähitulevikus kohtume ( kui mõlemal finantsiliselt hästi läheb), siis ma usun, et kindlasti imetlen ma esimesed paar tundi, kuidas mu sõbranna lapsega ümber käib. Ja siis jõuab mulle reaalselt kohale.

Igatahes. Tahaks juba kuulda tema käest sünnitusest ja näha last mitte ema kõhus.

Yes, please.

Väga tahaks kodutehtud leiba süüa. Ma olen sellega viimasel ajal ära hellitatud. Juba nagu leiva degusteerija. Küll on igasugused erinevad inimesed teinud ise leiba (nt. vanemad, noortekeskuse juhataja, Lauri Uus), seega ma vaikselt valin, kellel on kõige paremini välja kukkunud. Ja nüüd ei saa küllalt.

Samuti tahaks endale rulluiske, et hakata nendega Jaansoni rada kasutama. Super trenn jalgadele, mis on minule vägagi vajalik. Ja samuti selline mõnus trenn. Sõidad keset tärkavat rohelust, päike paitamas ning kevadine tuul puhub vaikselt ja sasib juukseid ning tukka! Nii tahan. Uuringi homme rulluiskude hinna välja.

Rohkem soove pole. St. on, aga need juba kõrgem liiga. Eelnimetatud on lihtsakoelisemad.
Step by step ju.

Oo, kolesterool, kasva!

Kõige lihtsam on endale hommikusöögiks omletti teha. Veidi maitseaineid ja vorsti tükke juurde ning toit ongi valmis. Nii üheülbaline olengi :D

Aga omleti valmistamine käib kiirelt, seega ei saa pahaks panna ju.
Kuid nüüdseks juba annab tunda see liigne muna söömine. Muutub vastuoluliseks, sest tõsiselt, ma pea iga hommik teen endale omletti. Mul on kujunenud muna söömise tsükkel.

Peaks mingi uue,lihtsa ja kõhtu täitva hommikusöögi välja mõtlema..

Any suggestions?

Tartu...

Sinna jõudes valdab mind väga rahulolev ja soe tunne. Õige tunne.

Nüüd olen otsustanud 93%-lise (:D väga detailne) kindlusega, et sinna ma nüüd ka lähen ja üritan elada iseseisvamat elu, mõnda aega. Eks näis, kuidas välja kukub. Prooviks saab suvi.

Viimased mälestused Tartus käigust:

*Toimus väikestviisi füüsiline kaklus minu ja mu sõbranna vahel, mitte midagi jubedat küll..ning see lõppes naljaga..
*Kuradi Kahjuks ma läksin sinna kontsakingadega...seal oldud aeg sisaldas väga palju kõndimist...ja mu jalad on nüüd üsna nö. vägistatud. Tartu jääbki seostuma mulle kõndimisega.
*Tavaliselt Pärnus, kui on olnud mingi pidu, siis saab see tavaliselt alguse kella 6,7, 8 paiku õhtul. Seal aga võetakse tuurid üles alles alates kella 12, 1 ajal öösel.
*Maailm on super koht jala keerutamiseks! Mitte nagu ööklubid, kus ainult unts-unts muusikat tuleb.
*Krooks on lemmikpubi, kus niisama aega veeta. Endal ei peagi eriti raha kaasas olema, et märjuke su käte vahel oleks..

Kui nüüd jääb mulje, et ainult sotsiaalelu tõttu tahan sinna, siis on see enamjaolt ka tõsi, aga mitte ainult selle tõttu. Leidub ka teisi tegureid.

Põhimõtteliselt mina ja Tartu vs. Murderdolls-Love At First Fright

Nämma

Viimati sattusin ma telekast vaatama "Kariibimere piraadid: Musta Pärli Needust". Mille peale ma ka kohe 3nda osa tõmbasin. Mis siis, et ma neid osi oma 3 korda vähemasti näinud olen, on see saaga siiani mu üks lemmikutest.



Sellega meenus ka Johnny Depp. Vot tema on üks väga sümpaatne mees minu jaoks.
Öeldakse, et naised lähevad vananedes paremaks, nagu vein. Minu arust kehtib see ütlus ka Johnny Deppy puhul. Nooremana oli ta ka kena, aga nüüd vanemana, on ta lausa võluv. Eriti see habe, mis tema suud ümbritseb. Grr.
Samuti tänu selle, et ma tema välimusele tõmbasin mõned filmid, kus ta mängib, siis armusin ma temasse veel rohkem. No mitte just sedasi, et päriselt armusin:P
Aga ma hakkasin tähele panema tema näitlemisoskust. Seda just peale "Charlie & The Chocolate Fabricu" vaatamist. Ta on tõsiselt hea näitleja. Mulle meeldib tema näitlemisoskus. Ta on vaheldusrikas. Ta on nii palju erinevaid rolle teinud. Armastan seda näitlejat!

Mõeldavad, tehtavad lubadused

7 tähtsamat asja, mida teha enne 30ks saamist:
(pole tähtuse järjekorras)

1. Abielluda, või siis vähemasti kihludagi :P
2. Saada vähemalt üks laps
3. Esineda laval kitarrimänguga (kindlasti jäädvustaks video)
4. Saada ülikooli
5. Lõpetada ülikool
6. Pidada raju 21. aastaseks ehk sotsiaalseks küpseks saamise sünnipäev (irooniline veidi vei mis;))
7. Omada enda elamist

PS! Üsna tavapärased soovid. Paljud vast nõustuks minuga nende soovide osas.

Shit happens

(Ma tean, et ma pidin tegema videoblogi-küll see tuleb.)

Kuid rääkides põhilisest, siis on mu tervisega ikka täitsa korrast ära. Täpsemalt öelda ei saa, aga ma olen hetkel totaalne jaanika-paanika.
Täna lähen arsti juurde ning loodan parimat, aga olen valmistunud halvimaks.

Uuendused

Nonii. Teate, ma mõtlesin, et ma toon veidi funki sisse oma blogisse! Milleks on minu nägemine ;))
Ma räägin oma tegemistest nii, et te näete mind. Ehk siis jutustan oma loo ära digika kaudu ja siis laen video siia üles.

Ootan isegi Huviga, et näha oma videosid, kus ma pläkutan ja lahutan ehk teie meeltki. Mine sa tea. Need kindlasti tulevad koomilised, minu jaoks. Mitte just humoorikad, vaid pigem noh vaadates iseennast mulisemas ..

Käidud, näidud, tehtud

Mu kallis sõbranna Marlén saabus eile Pärnusse. Seega me otsustasime, et võiks midagi teha. Aga mõttesse ei tulnud midagi peale klubisse mineku. Kuna peale klubisse mineku pole midagi teha!

Rokiklubi on ka üsna alla käinud koht. Ja pubideski erilist rahvast siin ei liigu. Noortekast rääkimata.

Aga igatahes me valmistusime korralikult. Kuna teades, milline rahvas klubides liigub ja , et me tantsida suudaks, siis pidime mõnusa koguse alkoholi ära jooma.
Esialgu nagu minule omane suutsin hilineda Munnu juurde. Tema juures siis võtsime paar õllet (oh, kui kaua pole õlut joonud, aga ega ei kahetse ka, et pole kaua joonud) . Edasime suundusime Selverisse, kust sai soetatud Viru Valge Shuffle Appletini, Schweppes, ja veel paar siidrit ning veidi hallitusjuustu-mmm.

Lõpuks maandusime järgmise sõbranna juures. Laotasime asjad laiali ning asusime aga tööle:D
Meie mandile lisati veel vahuveini.
Kuid ega see kraam eriti alla ei läinud.
Algul oli täitsa hea vahuveini juua ja hallitusjuustu kõrvale süüa ning veidi viinamarju ning juttu ajada.
Aga hiljem nii väga tore enam polnudki. Hiljem sõitsime umbes kella 1 ajal öösel kesklinna Teatri kohvikusse, kus saime oma jooke veel lõpetada. Ning tutvusime ka paari uue tüdrukuga, kahjuks. 2 neist olid täitsa okeid, aga üks oli ikka tõsine mimm. See, kui üleolevalt ja uhkelt ta kordumatult oma juukseid viskas ja tema olek...ja ta jutt... Me lihtsalt üritasime Marléniga olukorra üle elada...ise "suu ammuli olles". Aga vähemasti oli ka üks hea asi seal Teatri kohvikus olles, seal oli üsna mitu tuntud näitlejat ning keda sai imetleda. Ja meie lauale tehti isegi jook välja!

Umbes 2 ajal öösel siis asusime me teele Bravosse. Üsna veider oli olla, kuna see oli mul esimene kord klubise minna. Kõik oli nii uhke seal, läbi kolme korruse toimus pidu ja palju ilusaid inimesi. Kuna meil oli vaid 2 VIP-pääset, siis mina sain olla see, kes kuidagi raha kokku klappides sai endale pileti hinna kokku. Aga kuna ma kohtasin seal oma eks-klassivenda, siis sain endalegi VIP-pääsme, õnneks! Kuna seal Bravos veedetud aeg osutus üsna üürikeseks. Oleks võinud tantsida, aga lihtsalt see, et me esimese asjana toaletti suundusime, andis jubeda vaatepildi. Toalett oli tüdrukuid täis. Seal toimus isegi nö. kätš. See oli täiest hirmutav, kuna see toimus toaletti saamise üle. Ja põhjustaja tegi seda täiesti alusetult. Siis juba mõistsime, mis inimestega siin klubis tegu on (jah, ma üldistan hetkel vb). Ja meil hakkas see kõik üsna vastu ning vähemasti meie Marléniga põgenesime. Võtsime auto ja sõitsime minema. Iga roju oma koju.

Hiljem ütlesin Marlénile autos, et katsugu veel keegi öelda, et : "Geisy, kas sa hakkad tibiks kätte ära minema!"

Järele mõeldes, siis ega need klubitajad nii väga pahad nüüd polegi ju. Kuna lihtsalt mina olen teistsugune inimene. Minu jaoks on nad kuidagi pinnapealsed ja nende sisemaailm pole võib-olla nii suur, kui minu ringkonnal, kellega lävin (aga ega neid see ei häiri). Aga see ei tee ju neist halbu inimesi. Lihtsalt ma peaks ikka oma liistude juurde jääma. See ju tegelikut nagu iseloomudegagi. Mis iseloomud sobivad, mis mitte.
Näide: olime seal kohvikus ja arutasime, et me võime kasvõi karupükste ja lolli tantsuga klubitama minna, et mis vahet seal on. Isegi demonstreerisime oma tantsu. Kuna ega me teiste pärast ju ei lähe klubitama. Ikka, et end ise välja elada tantsuga. Siis aga üks see tõsime mimm reageeris selle peale nii, et meie hoiaks temast siis eemale. Et neil hakkab muidu mark. Et isegi, kui kõrvuti tantsime, siis ei suhtle. Kui suhelda vaja, teeme mingi salakeele, et aru saaks, et lähme ja istume ja räägime. Nende põhieesmärk vaja olla nii ilus kui võimalik ja mehi sebida.

Kui peaks minema kunagi klubisse, siis Tartusse. Sain aru, et isegi seal normaalsem.

Hetkel põen väikest kultuurišokki.

Unesegasena

Nagu Olle telefonile kombeks, siis heliseb see alati nii palju kordi hommikuti, et on meile justkui äratuskellaks juba.
Täna aga ei suutnud ükski helin Ollet ärkvele ajada. Telefoni helisedes haaras Olle hoopis kätte puldi ning üritas sellele vastata.

Emale 40.juubeliks

Tegin emale sünnipäeva koogi (sisemus koosneb kohupiima teemast, peale on pandud kohupiima ning Orava kommikesed on peale riivitud). Natukene määrdunud, aga see sellest, et tarisin seda kilekotis, niiet ärge kritiseerige:D

Täna juubel jätkub täies hoos. Peale selle veel üks sünnipäev lisaks. Totaalne sünnipäeva nädalavahetus. Kõik ainult vananeks.

Õnn on jälle õuel

Enne eilset polnud ma oma emaga pea kuu aega suhelnud, samuti ka enamiku oma pererahvaga. See oli nii vastik aeg.
Ma ei oleks uskunud, et ma selline memmekas olen, sest ma kohutavalt igatsesin oma ema. Ta on mul väga hea ema. Jätta mõned pisivead kõrvale, on ta tõsiselt tark, kena, hooliv, abivalmis, töökas ja hakkaja inimene. Olen uhke, et oman sellist ema.
Ja ma olen ülimalt õnnelik, et mul on perekond. Kui pikalt eemal oled, oskad hinnata tegelikku väärtust. Vähemasti minuga on nii. Tuttav jutt jaa, aga kui ise koged, siis on selline lause kohe hulga tõesem.

Nüüd on jälle süda rahus.

Tõsine kokk

Mul on varemgi üsna mitu intsidenti olnud, kus ma päris korralikult suudan söögitegemise tuksi keerata.
Olen paar korda köögi täiesti tossu täis ajanud ning panne ära rikkunud unustades toidu pliidile küpsema ning üks kord isegi, et sulatasin pannil asetseva lusika täitsa ära.

Täna suutsin taaskord end tõestada söögitegemises. Keedumunad lendasid õhku! Unustasin täitsa ära, et mul munad keevad ning üks hetk Olle jookseb paugu peale kööki ning avastab, et köök muna täis. Braavo, Geisy, Braavo!

Hiljem sai naljatletud, et varsti teen köögile või tervele elamisele üks-null. Ptüi!Ptüi!Ptüi!

Ma pean õppima selle ära, et söögitegemise protsessi ajal ma köögist ei lahku.

*********

Täna aga valmistasin emale kohupiimakoogi, mis Õnneks ei läinud untsu! Hurrei. Potentsiaali on.

Ühised jooned

Lugesin just elu24'st sellist asja:

Lauljatar Katy Perry sõnul nende suhtes püksid Russell Brandi jalas.
Staarid teatasid kihlusest eelmisel kuul ning Perry tunnistas, et talle meeldib, kuidas tulevane abikaasa on võimeline talle vastu seisma, vahendab Digitalspy.

«Ta on mulle hea... Ta on boss, tema otsustab. Kuid just see mulle meeldibki. Olen kaua oodanud kedagi, keda ma ei saaks tuhvlialuseks teha,» rääkis Perry.

«Ta välimus on segu Jim Morrisonist, Charles Mansonist, Jeesusest ja Elvis Presleyst. Ta on kõndiv geenius. Juba tema kõrval seismine teeb mind targemaks,» lisas lauljatar.

*************

Ei taha väga üksikasjalikuks minna, aga võin öelda, et teatud sarnasust tundsin.
...ja Olle kõndiv geenius ?-Absoluutselt.

Märkasin, et mul ka välimuselt midagi natuke ühist Katy Perryga, näo osas ma mõtlen.

Vot kus tähelepanekud siis.

Tuues vana teema üles

Mulle meenub, et ükskord kirjutasin ma siia oma blogisse, et noortekeskuses ajaveetmine sealsete inimestega pole just minu värk.
Aga nüüd ma küll söön oma sõnu! sest, et peale Toomas F. Aru lahkumist tunnen, et sealne olustik on palju parem. Justkui negatiivne energia oleks kadunud. Inimestega lävin üsna tihedalt ning sealne ajaveetmine möödub samuti täitsa mõnusalt.
Igaks juhuks tegin ka avalduse...nii, et nüüd ma kuulun noortejuhatusse. Et kui midagi öelda on, siis ehk võetakse minu ideid kuuldagi. Puhtalt tegevuse tõttu..

Ses suhtes, et üks asi on nüüd joonde aetud mu elus.

Õnne!!

1918. aasta 23. veebruaril avaldati Pärnus "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik.

92...on tunda juubelihõngu :D

Kui 100 täis, siis on juba asi vähe ametlikum-siiski sajand juba!

Ja kui nüüd mõelda, siis alles 1991. aastal vabanesime me täielikult okupatsiooni rüppest. Ning ega see aeg eriti kauges minevikus ei olegi ju. Loodan, et me veel peame kaua vastu vaba riigina. Nii et jah, Palju Õnne ning jõudu ja jaksu edaspidiseks!

Igasugu testide tulemused

* Millise mulje endast jätad?
Teie avameelne loomus avaldab inimestele muljet. On märkimisväärne, et te ei püüa ümbritsevatele inimestele meeldida, ent käitute ausalt, milles ilmselt ongi teie veetluse saladus.

* Kas teistel on sinuga lihtne?
Psühholoogiline paindlikkus tuleb sulle kasuks. Ühest küljest hindad kõrgelt häid vastastikuseid suhteid ja võid isegi kompromissidele minna. Samas käitud sa selle juures väärikalt ega hakka ise endale kahju tegema ainult heade suhete säilitamise nimel. Sa oskad ka „ei“ öelda, kuid teed seda väga pehmelt.

* Mis on sinu psühholoogiline vanus?
Sa oled tark ja soliidne. Iga su otsus on kaalutud ja mitmekordselt üle kontrollitud. Sa armastad nõu anda. Isegi siis, kui seda väga ei vajata. Kannatlikkus on sinu jaoks kasvatuse sünonüüm. Su psühholoogiline vanus on 50 ja üle. Kas pole veel vara vanaema pearätti pähe siduda? (50-vaat kui tore siis)

* Kas oled tundlik inimene?
Kõik on kukunud närvirakkude peale, hormoonidele pole midagi jäänud. Oled oma kehast võõrandunud. Proovi enda sisemist häält rohkem kuulata!

* Kelle jalas püksid on?
Teie suhe on kenasti tasakaalus, sa ei ole teda endale allutanud ega ka ise oma isiksust kaotanud. Oled iseseisev naine, kes oskab asju balansis hoida.

* Kui enesekindel sa oled?
Sa ei ole liiga enesekindel, kuid madalat enesehinnangut sulle ka ette heita ei saa. Usud, et osava planeerimise korral on kõik võimalik. Oled oma võimetest teadlik ja püüad etteantud piirides tegutseda.

* Kas suudad musta valgeks rääkida?
Sa oled väga enesekindel. Tänu sellele võidad endale kergesti pooldajaid. Samas, kui su ettekujutused on osutunud ekslikuks, teed sa näo, et ei märka seda, ja jääd puhtalt põhimõtte pärast oma seisukohtade juurde.

* Kas kuulad oma sisemist häält?
Kuulatad oma sisemist häält päris tihti. Sealjuures aga võtad arvese ka objektiivseid asjaolusid ja säilitad võime analüüsida informatsiooni.

* Kas sul jätkub piisavalt taktitunnet?
Oled pigem tujudeinimene ja pole valmis ööpäeva igal hetkel võõrastesse probleemidesse süvenema. Kui sa pole õiges tujus, võid vabalt teeselda, et ei pane midagi tähele.



Kahtlaselt positiivsed tulemused minu jaoks.

Ajaviiteks

Leidsin natukene humoorikat vaatamist :

http://www.youtube.com/watch?v=l7F5nIA8xmw&feature=SeriesPlayList&p=D81F5B7E80B4E853


"The Annoying Orange"

50 küsimust

Ma pole viitsinud pikalt kirjutada oma tegemistest ja mõtetest. Ja praegu ka ausalt öeldes ei viitsi kirja panna midagi taolist, seega ma ajaviiteks täidan ka ühe testi ära, mille ma pätsasin Mormelari blogist.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?

Kunagi 90ndate aastate alguses vaatasid mu vanemad välismaa filmi ning sealt saingi.

2. Millal viimati nutsid?

Eile.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Võiks parem olla.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?

Juustušnitsel salati ja praekartulitega.

5. Kas sul on lapsi?

Vot ei ole.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?

Arvatavasti.

7. Kas oled tihti sarkastiline?

Vahetevahel ikka.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

On eemaldatud. Õudne kogemus oli.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?

Olen alati seda teha tahtnud, aga muretsen alati selle tõttu, et äkki nikastan kaela või köis läheb lahti kogemata või mis iganes.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?

Pole kaua söönudki neid. Aga muidu on jäänud lemmikuteks need kelloksid, mil on lõvi pilt peal, mingid magusad olid-mäletan seda.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?

Käin kingadega, seega pole midagi lahti siduda. Peale trennijalatsite muidugi.

12. Kas pead end tugevaks?

Suudan olla tugev.

13. Milline on su lemmikjäätis?

On selline Eskimo taoline jäätis...pulga küljes on karamell ja on kaetud samuti karamelliga ning sisemus on banaanine (halb sõnastus-tean).

14. Mida märkad inimese juures esimesena?

Riietust.

15. Roosa või punane?

Roosa.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?

Et ma klammerdun teatud inimeste külge.

17. Mida igatsed kõige rohkem?

Oma aktiivset eluviisi. Kui ma tegelesin mitmete asjadega.

18. Millise asja ostsid endale viimati?

Ostsin šokolaadi.

19. Mida hetkel igatsed?

Raha.

20. Mida viimati sõid?

Metsmaasika moosi.

21. Mida hetkel kuulad?

Dream Theater-Wither

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?

Punane!

23. Lemmiklõhn?

Hetkel on odavam variant ehk Naomi Campell Cat Deluxe. Aga hiljuti Pärnu Keskuses ringi tuiates avastasin kosmeetikapoest ühe sitaks hea lõhna. Kahjuks nime ei mäleta, aga see maksab minu õnnetuseks 900 krooni. Paunakest tuleb pigistada, et lõhn väljuks.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Munnuga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?

Jalgpall, iluuisutamine, tantsimine.

26. Su juuksevärv?

Loomulik peaks olema kartulikoore värvi, aga värvimise tõttu on tumepruun.

27. Su silmade värv?

Hallikas-sinised.

28. Kas kannad kontaktläätsi?

Ei kanna. Ei julge oma silmamuna tahtlikult puudutada.

29. Lemmiktoit?

Pitsa, hamburger, juustušnitsel, kartulikroketid, lõhefilee, singirullid küüslaugu-juustutäidisega, Caesari salat jne.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?

Õudusfilm.

31. Mis filmi viimati vaatasid?

Dokumentaalfilmi The Soviet Story.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?

Musta-halli triipudega ja valge tekstiga pluusi.

33. Suvi või talv?

Talv. Kui vaid neid külmapühasid ei oleks.

34. Kallistused või suudlused?

Mõlemad on omamoodi head ju.

35. Lemmikmagustoit?

Tiramisu on hea. Olen lugenud ja uurinud igasugustest toitudest, mis tunduvad ahvatlevad, aga pole ise söönud kunagi, seega ma ei saa eriti sellistele küsimustele vastata. Häirib.

36. Mis raamatut hetkel loed?

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

37. Mida su hiirematt kujutab?

Hiirematti.

38. Mida viimati telekast vaatasid?

"Kodus ja Võõrsil" kordusosa

39. Lemmikheli?

Merekohin on tore.

40. Rolling Stones või The Beatles?

The Beatles

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?

Inglismaa ja Prantsusmaa-mõlemad on sama kaugel.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?

Olen hea suudleja-eriline oskus. Eriline anne-oskan palju targutada ja arutleda, isegi kui mul alati õigus pole.

43. Kus sa sündisid?

Pealinnas, Tallinnas.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?

Ei tea. Ja ei hakka hetkel ka järele uurima.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?

Birgiti sünnipäeval. Ma tean jah, et see ei ütle Teile midagi.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?

Mul väike blogijate ringkond ning suurt valikut polegi. Kuid südamerahustuseks võin öelda, et olen selle inimesega juba kohtunud.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Kadri aka Mormelari blogi. Tema tekstid lihtsalt on niivõrd head, mis ta kirjutab. Mitte just nii väga see, mida ta kirjutab, pigem kuidas ta kirjutab.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?

Naine. Mulle meeldib meikida end (kuigi tänapäeval pole vahet, kas oled naine või mees, kui asi puudutab meikimist), sama käib ka aksessuaaride kohta. Mulle meeldivad rinnad, mulle meeldib naiselik vaist.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?

Oo, Universum, Üllata mind! Ma tahaks ikka inimesena sündida uuesti, aga loomana...siis erilisi eelistusi küll pole.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

Ei soovigi, ei huvita.

Omad vitsad peksavad

Käisime siis Jahtklubis bluesi kuulamas ja seal sai võetud kordamisi õlut ja siidrit. Siiski -50% oli alet.
Lõpuks oli kell 1 ajal, kui oli tunne, et tahaks edasi midagi teha.
Saigi tehtud. Sai veel natukene viina joodud ja ohtralt vesikat tõmmatud.
Kui ma hommikul ärkasin, ei mäletanud ma erilist midagi eilsest õhtust. Nagu räägitakse, et korgijook mõjub ka nii, et tekib blackout. Peaaegu sellise kogemuse ma sain. Ja enam ei taha. Ma muutun alati nii hulluks ära. Et nüüd vist teen jälle mingi pikema vahe enne, kui jälle nii palju võtan.
Sest järgmisel päeval ...ega miski mul sees ei püsinud :D Ja seda terve päeva vältel. Et tagajärjed on nii väsitavad, et ennem tuleks ikka mõelda, mida sisse kaanida.

Mõned lasevad sedasi mitu päeva järjest. Ma küll nii vastupidav pole.

Asi ei ole täis kaanimises, aga lihtsalt, kui võtad natukene, siis saad juba fiilingu sisse ja tahaks aga rohkem.

Oh seda looduse kutset

Nimelt on meil kodus üks jooksuajaline isane kass.

Muidu on neid 2: üks emane ja teine isane ( isane on emase poeg).

Peale selle, et nad oskavad ka niisama pinda käia ( Isane on nagu uksekell, kui midagi tahab, siis vingub häälekalt ukse taga, nii et sa pead hommikul oma une korraks katkestama ning siis talle ukse avama, et ta sisse saaks tulla.
Emane on aga juba ammu ära õppinud ise uste avamise. Ta hüppab ukselinkidele ning nii see uks avanebki.)

Aga nüüd veel lisaks on isane kiivalt emastest huvitatud ning laulab meil siin vägagi valjult ja palju. Mulle muidugi pakub see nalja, aga teisel on valud, et joosta õue emaseid taga ajama ning isastega kaklema minna.

Šõud jätkub 24/7!

Trall on möödas

Suured pidustused on möödas. Ja kui aus olla, siis ma olen nendest üsnagi väsinud. Üks sahkerdamine ja pidutsemine neelab ikka kenasti energiat. Mitte et rutiini tagasi pöördumine oleks lõbus, aga vähemasti pole seda suurt tõmblemist.
Ja mitte et see suur tõmblemine oleks olnud ebameeldiv, ei.
Lihtsalt mitu päeva järjest pidu pidada kurnab organismi ära.

Rääkides siis sellest kõige suuremast pidustusest ehk aastavahetusest, siis mul oli ju topelt põhjust, miks tähistada sel päeval.

Esiteks aastavahetus siiski!

Teiseks, lõpuks jõudsin ka mina täiskasvanuikka.

Aga ega ma eriti aktiivne selles joomise osas aastavahetusel ei olnud. Ma küll võtsin, aga see jäi mõistlikkuse piiridesse. Ja seda selle tõttu, et ma sain öösel kell 5 magama ning kui ma kell 10 31. detsembri hommikul ärkasin, olin ma ikka veel täis. Mis tähendab, et sai tublisti võetud. Väga vale arvestus mul. Kurnasin end enne õiget päeva ära.

Aga mingit uus aasta lubadust ma nüüd küll ei teinud. Ei julge midagi lubada, kui ma iseend piisavalt ei usalda. Aga ma võin mõelda millegi parandamise suunas ja teostada (oleneb kui hästi teostus välja kukub, aga kui kukun, siis ajan end jälle püsti tagasi..........Kaljukitsedel on ju kombeks vastu kaljut joosta oma sarvedega:P).



*Avastasin, et capuccino kreemilikööriga on väga hea. (Näe, ikka iga päev õpib midagi.)